Aleksander Jea

eestlasest kommunist ja sõjaväelane Punaarmees

Aleksander Jea (vene k. Александр Йеа) (26. juuni 1888 Sindi1937) oli eestlasest kommunist ja sõjaväelane Punaarmees.

Aleksander Jea sündis 1888. aastal Tallinnas töölisperekonnas.

1905. aastast liitus Aleksander Jea Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei enamlastega ja osales illegaalses poliitilises tegevuses. 1914. aastal mobiliseeriti Esimeses maailmasõjas armeesse, 1917. aastast teenis Tagavarapataljonis Tartus, kus võttis aktiivselt osa nõukogude võimu kehtestamisest, organiseerides Punakaarti ja oli 1917. aasta oktoobris Tartu sõjarevolutsioonikomitee esimehe asetäitja[1].

Osales 1918. aasta 13-15. juulil toimunud VK(b)P Eesti sektsioonide konverentsil Moskvas. Vene kodusõjas oli ta 1918. aastast Eesti kütivägede esimene 1. Tallinna eesti kommunistliku kütipolgu komissar[2], 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu komissar[3], kellega osales 1918. aastal Eesti Vabadussõja Kulgu-Joala-Narva lahingus. 13.-14. jaanuaril 1919 vahetult enne Tartu vabastamist Eesti Rahvaväe 2. diviisi poolt pandi Kompanii tänaval endise Tartu Krediidikassa keldris, Tartu Krediidikassa massimõrv. Surmaotsuse viis täide 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu võitlejatest moodustatud karistussalk, mida juhtis komissar Aleksander Jea. Sama salk oli toime pannud kaks päeva varem aset leidnud hukkamised Elistvere vallas. Kokku kuulus selle koosseisu 117 meest[4].

1919. aastast Eesti kütidiviisi 1. brigaadi komissar ning seejärel Eesti Kütidiviisi I brigaadi komissar[5].

Pärast sõda töötas Aleksander Jea Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi asutustes.

Aleksander Jea hukkus represseerituna nõukogude võimu poolt 1937. aastal, NSV Liidus toimunud eesti kommunistide sisemise võimuvõitluse käigus[6],[7] nn Fontannikute süüasjas.

Viited

muuda
  1. Маамяги В. А. В огне борьбы (Красные эстонские стрелки). М.: Мысль, 1987. стр 49
  2. Маамяги В. А. В огне борьбы (Красные эстонские стрелки). М.: Мысль, 1987. стр 55
  3. Маамяги В. А. В огне борьбы (Красные эстонские стрелки). М.: Мысль, 1987. стр 70
  4. Minnik, Taavi. Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika täideviijatena Eestis aastatel 1918–1919. – Acta Historica Tallinnensia, 21 (2015), lk 60.
  5. Маамяги В. А. В огне борьбы (Красные эстонские стрелки). М.: Мысль, 1987. стр 168
  6. GRUPILIKKUSE VASTU RAHVUSVAHELISE KONTROLLKOMISJONI OTSUSE PUHUL, Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  7. Rahvusvahelise Kontrollkomisjoni otsus Eesti küsimuse kohta, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935

Kirjandus

muuda
  • Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas. I. Autorid: A. T. Grünberg, August Friedrich Ilves, Aleksander Jakobson, Aleksander Jänes, Veera Kalpus, Karl Kanger, Vilhelm Kersa, Nikolai Koikson, Mihkel (Mihhail) Kuulbach, Ernst Lahe, Rudolf Lessov, Arnold Maurer, Anton Meister, Alma Müller-Sambler, Aleksander Nurm, August Peis, J. M. Portsmuth, Karl Riipus, J. Roman, Voldemar Seppam, Heinrich Teder, Eduard Teiter, A. Tiismann, Karl Treufeldt, Harald-Leopold Tummeltau, Jaan (Narva enamlane) Tõnisson, Rudolf Vakmann, Aleksander Valtin, Eduard Võsu, Endiste Eesti Punakaartlaste Liidu Kirjanduslis-ajaloo sektor, Koostaja: Aleksander Jea, August Lukin, Toimetaja: Karl Trein. Kirjastaja:Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1934, ISBN 978-9949-716-29-6
  • Harri Jõgi, “Eesti soost kindralid. Teatmik”, Kirjastus Sisekaitseakadeemia, 1999, lk 30

Välislingid

muuda