Ava peamenüü

Ajageograafia või aeg-ruumi geograafia on arenev transdistsiplinaarne lähenemine selliste ruumiliste ja ajaliste protsesside ning sündmuste uurimiseks, nagu sotsiaalne interaktsioon, ökoloogiline interaktsioon, sotsiaalne ja keskkondlik muutuvus ning üksikisiku biograafia.[1] Ajageograafia ei ole uuritav ala iseeenesest [2], vaid pigem integreeriv ontoloogiline raam ning visuaalne keel, milles aeg ja ruum on peamised dimensioonid dünaamiliste protsesside analüüsimiseks. Ajageograafia kasvas välja inimgeograafiast, kuid tänaseks kasutatakse seda paljudes eri valdkondades, nagu transport, regionaalplaneerimine, geograafia, antropoloogia, ajakasutamisuuringud, ökoloogia, loodusteadused ning rahvatervis.[3] Ajageograafia on lähenemisviis ning iga uurija saab seda ühendada teoreetiliste lähtekohtadega vastavalt oma vajadusele.[2]

Ajageograafia päritoluRedigeeri

Rootsi geograaf Torsen Hägerstrand lõi ajageograafia 1960ndate keskel. See põhines ideedele, mis olid sündinud tema varasema empiirilise uurimuse põhjal, kus ta uuris inimeste rändemustrite kohta.[2] Ta soovis leida võimaluse suurte sotsiaal-majanduslike mehhanismide kirjeldamiseks kasutades füüsilist lähendemist mis hõlmas õpetust sündmuste esinemisest aeg-ruumi kontekstis. Hägerstrand oli osaliselt inspireeritud kontseptuaalsetest edasiminekutest aeg-ruumi füüsikas ning füsikalismi filosoofiast.[4]

Hägerstrand tutvustas aegruumi kontseptsiooni, kus aeg ja ruum on teineteisest lahutamatud. Ajageograafias on olulised mikrotasandi liikumised [5], kus indiviidi tegemised moodustavad eluraja kui aegruumilise trajektoori, mis saab alguse sünniga ja lõppeb surmaga. Selle aegruumilise trajektoori võib omakorda jagada väiksemateks osadeks nagu päevane või nädalane rada, mis võimaldab tegevusi ja liikumisi vaadata erinevatel ajaskaaladel. Hägerstrandi järgi on elu kui sündmuste seeria, kus sündmused on oma iseloomult enamasti rutiinsed, kuid mõned neist on teistest määravamad ja suurema kaaluga. Allan Predi [6] järgi käsitleb ajageograafia indiviidi elu aegruumilist "koreograafiat" ehk tegevuste, sündmuste ja liikumiste omavahelisi seoseid erinevatel ajaskaaladel (nt igapäevane, aastane, eluaegne).

Hägerstrand on ajageograafia raames käsitlenud ka rändetemaatikat. Ta toob välja, et erinevad agregaatsed käsitlused rändele, mis käsitlevad rahvastikku kui massi, kaotavad inimese identiteedi.[5] Selle asemel võimaldab ajageograafia biograafilist käsitlust, mis laseb liikumiste kirjeldamisel inimesele jätta alles tema identiteedi. Seega lubab ajageograafia kontseptsioon mõista rännet teistsuguse nurga alt kui paljud senised lähenemised, rändeteooriad ja –mudelid.[5]

Elurajad (life paths) on seotud mitmesuguste piirangutega, millest mõned on seotud füüsiliste ja psühholoogiliste vajadustega ning mõned on seotud privaatsete ja ühiste otsustega.[5] Hägerstrand ütles, et "oleks võimatu pakkuda kõikehaaravat taksonoomiat piirangute kohta, nagu seda on aeg-ruumi fenomen", kuid ta kirjeldas siiski põgusalt kolme tähtsat piirangute klassi:

  • Võimekuse piirangud – piirangud indiviidide aktiivsusele, mis sõltuvad nende bioloogilistest iseärasustest ja/või nende ressursside olemasolust.
     
    Näited ajageograafia visuaalsest keelest: aeg-ruumi kuubik, rada, prisma, pundar ja muud kontseptsioonid
  • Ühenduse piirangud – piirangud, mis defineerivad, kus, kuna ja kui kaua indiviid peab suhtlema teiste inimestega, tööriistade ja materjalidega selleks, et toota, tarbida ja toimetada. (lähedalt seotud kriitilise tee analüüsiga)
  • Autoriteedi piirangud – piirangud maakasutusele või üldisele aeg-ruumi kontseptsioonile, milles mõned asjad ja sündmused on ühe isiku või grupi kontrolli all.[5]

Hägerstrand illustreeis neid kontseptsioone uudsete graafiliste tähistustega (osaliselt inspireeritud noodikirjast):[7]

  • Aeg-ruumi kuubik (space-time cube) mis visualiseerib individuaalseid radasid aksonomeetrilises graafilises projektsioonis ruumi ning aja koordinaatidega.
  • Aeg-ruumi prisma (space-time prism) mis näitab indiviidide võimaliku käitumist aeg-ruumis mis on seotud võimekuse ja ühenduse piirangutega.
  • Radade pundar, mis on individuaalsete radade ühinemiskohad mis sõltuvad nende võimekuse ning ühenduse piirangutest ja mis aitaval luua "lokaalse korra taskuid"
  • Kontsentrilised kättesaadavuse silindrid või ringid, mis osutavad teatud indiviidi võimekuse piirangutele nagu limiteeritud ruumiline ulatus ning limiteeritud manuaalne, kuuldav ning visuaalne ulatus.
  • Hierarhilised maakasutuse pesad, mis näitavad autoriteedi piiranguid teatud indiviidile või grupile.[8]

Samal ajal, kui see innovatiivne visuaalne keel on põhiline tunnusjoon ajageograafias, siis Hägerstrandi kolleeg Bo Lenntorp rõhutas, et see on käibeloleva ontoloogia alusprodukt ja mitte vastupidi. Antud tähistussüsteem on väga kasulik tööriist, kuid see on üsna kehv peegeldus rikkalikust maailmavaatest. Paljudel juhtudel on tähistusaparaat olnud ajageograafia tunnusjooneks. Sellegipoolest käibelolev ontoloogia on tähtsaim omadus.[2] Ajageograafia ei põhine ainult aja-geograafilistele diagrammidele, täpselt samuti nagu muusika ei ole ainult noodikirja põhine. Hägerstrand selgitas hiljem , et "see, millele siin lühidalt viidati, on 4-dimensionaalne vormide maailm. Seda ei saagi täielikult graafiliselt kujutada. Teisest küljest peaks igaüks olema võimeline seda kujutlema piisava selgusega selleks, et see võiks olla juhtnööriks empiirilistele ja teoreetilistele uurimustele.[9] Aasaks 1981 olid geograafid Nigel Thrift ja Allan Pred juba kaitsmas ajageograafiat nende eest kes nägid seda puhtalt jäiga kirjeldava mudelina ruumilises ning ajalises korralduses mis laenab ennast piirangute analüüsiks (ja seotud ülesanneteks sotsiaalses projekteerimises).[10] Nad argumenteerisid, et ajageograafia ei ole lihtsalt piirangute mudel, vaid see on paindlik ja arenev mõtteviis reaalsusest, mis omab laia variatsiooni teooriatest ja uurimusmeetoditest. Kümnendite jooksul pärast seda on Hägerstrand ja teised on teinud pingutusi algsete ideede laiendamiseks.[11] Viimastel aastatel lõpetas Hägerstrang ajageograafia mõiste kasutamise selliste mõtteviiside kirjeldamiseks. Selle asemel kasutas ta mõistet nagu topoökoloogia.[12]

Hilisemad ajageograafia arendusedRedigeeri

1980ndatest alates on ajageograafiat kasutanud uurijad sotsiaalteadustes[13], bioloogilistes teadustes [14] ning interdistsiplinaarsetes valdkondades. Briti geograaf Gillian Rose väitis 1993 aastal, et "ajageograafia jagab feministide huvisid igapäevaste radade uurimisel indiviidi tasemel, samuti nagu feminism ühendab need rajad, mõeldes suurte sotsiaalsete struktuuride piirangutele.[15] Seevastu aga märkis ta, et ajageograafiat ei ole rakendatud feministidele tähtsate probleemide lahendamisel ning ta kutsus seda "sotsiaalteaduste maskuliinsuse" vormiks.[15] Järgneval kahel aastakümnel on feministlikud geograafid on ajageograafia taas leidnud ja hakanud seda kasutama tööriistana feministlike probleemide lahendamiseks. Ajageograafiat on samuti kasutatud terapeutilise hindamise vormina vaimse tervise uuringutes.[16]

TänapäevRedigeeri

 
GPS telefonis

Tavaliselt, kui on tahetud mõõta inimtegevuse ajalisi rütme, siis on seda uuritud ajakasutus küsitluste või reisipäevikute kaudu. Sellised küsitlused ja uuringud on tavaliselt seotud teatud tegevustega kindlas ajaperioodis. Tänapäevased informatsiooni ja kommunikatsiooni tehnoloogial põhinevad suured andmemahud seevastu võimaldavad jälgida inimeste ajalisi rütme, mitmekülgseid tegevusi ning liikuvust pikemas perioodis.[17]

  • IKT (info ja kommunikatsiooni tehnoloogia) võimaldab jälgida suuri gruppe pika perioodi vältel. Olenevalt meetodist on võimalik luua personaalseid ajaradu või vaadelda aeg-ruumi kasutamist masside tasemel. Tänapäeval kasutatakse uuringuteks reaalajas mobiilpositsioneerimise võimalusi. Siiski kipub tänapäevane ajageograafia vaatlema liikumist kui ruumi katmist ajas, vältides tunnetuslikumaid lähenemisi nagu aegruumi kokkusurutust ja glokaliseerumist (global-local).
  • Asukohapõhised teenused: Tänapäeval on palju lihtsam ning kuluefektiivsem koguda individuaalseid andmeid inimese või objekti asukohast ajas ja ruumis. Andmemahud võivad olla väga suured. Samuti on suurt populaarsust kogunud asukohapõhised mobiilirakendused mida kasutatakse ruumis orienteerumiseks, treeninguteks jne. Neid andmeid on lihtne kasutada ajageograafiliste uurimuste koostamiseks.
  • [GIS]: Geoinfosüsteemid on lihtsustanud kaardirakenduste loomist, haldamist ning muutnud need kasutajasõbralikumaks. Aeg-ruumi GIS lahendused on lihtsustanud aja ja ruumi kuvamist, visuaalset analüüsi ja integratsiooni kaardil.

ViitedRedigeeri

  1. Thrift & Pred 1981. Time-geography: a new beginning. Progress in Human Geography 5 (2): 277–286. Carlstein 1982. Time resources, society, and ecology: on the capacity for human interaction in space and time. London; Boston: Allen & Unwin.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 >Lenntorp 1999. Time-geography—at the end of its beginning. GeoJournal 155–158
  3. Sui 2012. Looking through Hägerstrand's dual vistas: towards a unifying framework for time geography. Journal of Transport Geography 23: 5–16.
  4. In Hägerstrand 1983 and Kuklinski 1987, Hägerstrand cites the writings of Albert Einsteinand Arthur Eddington on general relativity as inspirations. Physicalist philosopher and sociologist Otto Neurath is cited in Hägerstrand 1970. While these ideas are important sources for time-geographic ontology, time geography should not be portrayed as exclusively physicalist. Hägerstrand also cited phenomenologist Martin Heidegger andconservationist Rachel Carson as major influences, along with numerous geographers (Kuklinski 1987, 507). "Hägerstrand wanted to stress the importance of the material aspects of the real world as the basis of life, with an imperative for researchers to take basic constraints into consideration: that natural resources, time, and space are limited... Nevertheless, Torsten Hägerstrand was not a hardcore materialist. His materialism is embedded in a deep concern for the importance of human experiences, reflections, and reasoning for the development of geographical knowledge." (Ellegård & Svedin 2012, 18)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 >Hägerstrand 1970. What about people in regional science?". Papers of the Regional Science Association 24 (1)
  6. Pred 1977. The choreography of existence: Comments on Hägerstrand’s time-geography and its usefulness. Economic Geography 53(2): 207–221.
  7. Kuklinski 1987. Torsten Hägerstrand laudatio. GeoJournal 14 (4): 503–510 Buttimer & Mels 2006 By northern lights: on the making of geography in Sweden. Foreword by Torsten Hägerstrand. Aldershot, England; Burlington, VT: Ashgate p. 119; Ellegård & Svedin 2012. Torsten Hägerstrand's time-geography as the cradle of the activity approach in transport geography. Journal of Transport Geography 23: 17–25
  8. Hägerstrand 1970. What about people in regional science?". Papers of the Regional Science Association 24 (1): 6–21. Carlstein 1982. Time resources, society, and ecology: on the capacity for human interaction in space and time. London; Boston: Allen & Unwin. 40–50
  9. Hägerstrand & Carlstein 2004. The two vistas. Geografiska Annaler: Series B, Human Geography 86 (4) 323
  10. Thrift & Pred 1981 Time-geography: a new beginning. Progress in Human Geography 5 (2): 277–286.
  11. For a more extensive list of Hägerstrand's publications, see Torsten Hägerstrand
  12. Ellegård & Svedin 2012. Torsten Hägerstrand's time-geography as the cradle of the activity approach in transport geography. Journal of Transport Geography 23: 17–25. Hägerstrand & Carlstein 2004. The two vistas. Geografiska Annaler: Series B, Human Geography 86 (4) 323
  13. Näiteks: Ellegård & de Pater 1999; Ellegård & Palm 2011; Fischer-Kowalski et al. 2010; Kwan 2004; Latham 2003; Ringhofer 2009; Schwanen & Kwan 2009; Singh et al. 2010; Tani & Surma-Aho 2012
  14. Näiteks: Baer & Butler 2000; Brasebin & Buard 2011; Downs, Horner & Tucker 2011; Huettmann & Cushman 2009; Zhao et al. 2013
  15. 15,0 15,1 >Rose 1993. Feminism and geography: the limits of geographical knowledge. Minneapolis: University of Minnesota Press
  16. Lewchanin & Zubrod 2001; Sunnqvist et al. 2007; Sunnqvist et al. 2013
  17. Järv et al. 2014. Understanding monthly variability in human activity spaces: a twelve-month study using mobile phone call detail records. Transportation Research Part C: Emerging Technologies, 38 (1), 122–135