Airbus A320

Airbus A320 kitsa kerega lühi- ja pikamaa lennukiperekond. Lennukeid ehitab Airbus. Tootepere koosneb lennukitest A318, A319, A320 ja A321. Viimane on tuntud ka kui ACJ ärilennuk. A320-d liigitatakse veel A320CEO-ks (Current engine option) ja A320NEO-ks (New engine option). Sõltuvalt mudelist mahutavad A320-d kuni 236 reisijat ning lennukaugus varieerub 3100 – 12 000 km vahel.

Airbus A320

Tüüp	reisilennuk
Tootja	Airbus
Esmalend	22. veebruar 1987
Võeti kasutusele	18. aprill 1988
Hetkeseis	kasutusel
Tootmisaastad	1986–2021 (A320ceo perekond) 2012– (A320neo perekond)
Reisijaid	117–220
Pikkus	31,44–44,51 m
Tiivaulatus	34,10–35,8 m
Tippkiirus	829–871 km/h
Lennukaugus	5741–6945 km
Variandid	Airbus A318 Airbus A319 Airbus A321

Kuni 2020. aasta kriisini võis arvutada nõnda, et maailmas maandub või tõuseb õhku A320 pere lennuk iga 1,6 sekundi tagant.

Esimene A320 pereliige – A320 – ehitati märtsis 1984, esimene lend toimus 22. veebruaril 1987 ning esimene lennukõlblik lennuk jõudis Air France'i märtsis 1988. Lennuki peret laiendati veel: A321 (esmatarne 1994), A319 (1996 Swissair) ning A318 (2003 Frontier Airlines). A320 pere esimesena maailmas tutvustas elektroonilist lennukijuhtimissüsteemi (FBW). Samuti ka külgjuhiga juhitavat kommertslennukit. Alates sellest on nende juhtsüsteem pidevas uuenduses. Lennuki viimased viimistlused tehakse Prantsusmaal Toulouse'is ja Saksamaal Hamburgis.

31. juuli 2019 seisuga on maailmas 8951 Airbus A320 lennukit, millest 8532 on aktiivses kasutuses. Ning tellimus on antud veel 5822 lennukile. Selle pere lennukeid on nimetatud maailma kiiremini müüdud lennukitüübiks ning parimaks müüdud ühe generatsiooni lennukiks. A320 pere muutus populaarseks odavlennufirmade seas, nagu näiteks EasyJet, kes vahetas oma vananevad 737 lennukid A319 ja A320 vastu. 2019. aasta Oktoobri seisuga on suurimaks A320 pere lennukipargiga American Airlines, kelle lennukiparki kuulub 409 Airbus A320 pere lennukit. Euroopa suurima A320 lennukiperega on EasyJet. Otsene konkurent A320 lennukitele on Boeing 737 pere.

2010. aasta detsembris tutvustas Airbus uut generatsiooni, A320NEO. Uue generatsiooniga tulid tõhusamad mootorid, täiustused lennukikeres ning lennukitiiva otsade kujunduses, mida Airbus hakkas kutsuma Sharklets. Tänu uutele mootoritele, on kütuse kokkuhoid kuni 15% reisija kohta. 30. septembri 2019 seisuga on tellitud 6660 A320NEO lennukt, nendest tellijale kätte toimetatud 973. 28. veebruari 2019 seisuga lendab Airbus A320neo lennuk rohkem kui 30 reisilennufirmas. Nendest enim kasutab A320neo varianti IndiGo. Esimene A320neo toimetati Lufthansale, 20. jaanuaril 2016 ning teenistusse asus lennuk viis päeva hiljem.

Lennuk	Kohti ühe klassiga	Kohti kahe klassiga	Lennukaugus
Airbus A318	117 (max 132)	107	5741 km
Airbus A319	134 (max 156)	124	6945 km
Airbus A320	164 (max 186)	150	6112 km
Airbus A321	199 (max 236)	185	5926 km

Arendus

Päritolu

Kui Airbus kujundas Airbus A300 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses, lootsid nad luua laiaulatusliku pere lennukitest, kes pakuks konkurentsi Ameerika kahele suurimale lennukitootjale: Boeing ja Douglas.

Saksamaa Messerschmitt-Bölkow-Blohm, Suurbritannia Aircraft Corporation, rootslaste Saab ja Hispaania CASA olid koos välja töötamas 180–200-kohalist lennukit EUROPLANE. See mõte aga hüljati, kui kuuldi Airbus A310 edukusest.

Kujundus

1977 aasta juunis loodi programm "Joint European Transport". Koos töötati välja lennuk, 130–188 istmekohaga, kiirusega 0,84 Machi ning jõudu andmas kaks CFM56 mootorit. Hiljem transporditi see plaan Airbusile ning sellele järgnes üherealiste lennukite õppused. Toodeti välja kolm erinevat kujundust, kus istmekohad varieerusid 125 ja 180 koha vahel. See polnud toona veel selge, kuid tegelikult koostati jooniseid A319, A320 ja A321 jaoks. Üherealiste lennukite ehitus aga lõi lõhe Airbusi meeskonda: kas pigem ehitada lühimaalennukeid või hakata ehitama pikamaalennukeid nelja mootoriga. Viimase vastu oli huvi Lufthansal. Siiski otsustati jätkata kahemootoriliste lühimaalennukitega.

1981. aastal taas kujundati A320. Sel aastal töötas Airbus koos Delta Airlinesiga, et välja toota 150 kohaline lennuk. Seda nõudis Delta Airlines. Airbus A320 veaks 150 reisijat 5280 km või 3440 km, kasutades kütust vaid lennuki tiibadest. Airbus A320 kabiini laiuseks kujundati 3,7 meetrit (Boeing 3,45 m). A320 tiivad läbisid mitmeid disaini muutusi. Lõplikuks tiibade pikkuseks sai 33,91 meetrit.

Esmaesitlus ja tutvustus

Airbus tõi välja A320 programmi 2. märtsil 1984. Selleks ajaks olid nad saanud 96 tellimust. Air France oli nende esimene klient, tellides 25 A320 prototüüpi ning eelnevalt aastal 1981 toimunud Paris Air Show tarvis veel 25 tükki. 1983. aasta oktoobris andis tellimuse briti eralennufirma seitsmele A320-le. Cyprus Airways oli esimene lennufirma, kes tellis V2500 mootoritega A320 lennukid, millele järgnes 1984. aastal Pan Am 16 lennukitellimusega ja siis Adria Airlines. Kõige märkimisväärsem tellimus tuli Northwest Airlinesi poolt, kui anti tellimus saja A320 lennuki jaoks.

Prantsuse peaministri Jacques Chiraci ning Walesi printsi ja printsessi auks toodi Airbus A320 esimest korda välja 14. veebruaril 1987. Esmalend sooritati 22. veebruaril ning see kestis 3 tundi ja 23 minutit (Toulouse'ist). Test lendude programm võttis 1200 tundi ning 530 lendu. Euroopa Lennuühenduste sertifikaat saadi 26. veebruaril 1988. Esimene A320 toimetati Air France'le 28. märts 1988.

Venitatud A320: A321

A320 esimene moondus sai nimeks A321, mida tunti ka kui Venitatud A320, A320-500 ja A325. Seda esitleti 24. novembril 1988, kui oli kindlustatud 183 lennuki ostu 10 kliendilt. Lennukile tehakse minimaalselt muudatusi. Suurimateks ja märgatavamateks muutusteks olid tiivad ning lennukikere venitus. Tiibadele lisati kahe taskuga õhuklapid ning väiksed muutused tehti ka tiibade otstes. Selle tulemusena suurenes tiibade kogupindala 124 m²-lt 128 m²-le. Lennukikere venitati 6,94 meetrit pikemaks kui oli A320. Kuna lennukikere venitati, pidid muutuma ka varuväljapääsude suurus ja asukohad. Lennukikere ja velgede maksimaalne kandevõime tõsteti 9600 kg-lt 83 000 kilogrammile.

Viimase lihvi sai A321 Saksamaa tehases. Asukohas saadi selgusele alles pärast vaidlusi Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Prantsusmaa väitis, et asukoha vahetus oleks mõttetult kallis (135 miljonit eurot), kuid Saksamaa arvates oleks see kolimine Airbusile tuleviku perspektiivis kasulik. Teine tootmisliin asus Hamburgis, seal toodeti ka A319 ja A318.

A321 esmalend toimus 11. märtsil 1993. Esimene A321 prototüüp lendas V2500 mootoritega ning registreerimiskoodiga F-WWIA. Teine prototüüp lendas CFM56-5B mootoritega esimest korda sama aasta mais. Esimesed ostjad olid Lufthansa ja Alitalia, kes tellisid vastavalt 20 ja 40 lennukit. Lufthansa esimene A321, V2500 mootoritega, saabus 27. jaanuaril 1994, Alitalia sai oma CFM56-5B mootoritega lennuki 22. märtsil.

Lühendatud A320: A319

A319 oli uusarendus algsele A320. Kui Airbusil oli A320/321 müügiga edu saavutatud, pandi fookus toona tuntud A320M-7-le, mis tähendas siis A320 miinus 7 lennukikere aknaraami. See prototüüp oli otsekonkurent Boeing 737-300/737-700-le. Lühendamine saavutati, kui eemaldati 4 akent enne tiiba ja 3 pärast tiiba. Selle tulemusena sai lennuki pikkuseks 3,73 meetrit. Varuväljapääsude hulk vähenes neljalt kahele.

Airbus hakkas antud mudelit pakkuma 22. mail 1992. Esimeseks A319 kliendiks oli ILFC, kes ostis 6 lennukit. 23. märtsil 1995 läbis A319 viimase vaatluse Hamburgi tööstuses. Esmalend ja -esitlus toimusid vastavalt 24. augustil ja 25. augustil 1995. Sertifikaat hõlmas kahte lennukit ning 350 lennutundi. CFM56-5B6/2 variant sai sertifikaadi 1996 aprillis.

Esimene lennuk jõudis Swissairini 25. aprillil 1996 ning teenistusse asus lennuk kuu lõpus. A319 oli populaarne odavlennufirmade seas, näiteks Easyjet tellis 125 lennukit.

Teine lühendamine: A318

A318 sündis 1990. aastate keskpaigas Hiina lennukitööstuse kontserni, Singapuri lennutehnoloogia, Alenia ja Airbusi koostööl. Selle projekti raames pidi valmima 95–125-kohaline lennuk. Programmi hakati kutsuma AE31X, millesse kuulus 95 istmekohaga AE316 ja 115–125-kohaline AE317. Esimesele anti pikkuseks 31,3 meetrit, kui AE317 oli 3,2 m pikem: 34,5 meetrit. Mootoritest oli valikus Rolls-Royce BR715, CFM56-9 või Pratt and Whitney PW6000. Väiksemale versioonile anti maksimaalseks õhkutõusu kaaluks 53,3 tonni ja AE317 MÕTK 58 tonni. Lennu ulatuseks sai AE316 5200 km ja suurem versioon 5800 km. Mõlema versiooni tiibade laius on 31 meetrit ning kabiin sarnaneb A320 omaga. See arendus läks maksma 1,8 miljardit eurot ning toimus Hiinas.

Samal ajal arendas Airbus A318 lennukit. 1998. aasta alguses avaldas Airbus plaani ehitada A320-l põhineva 100-kohalise lennuki. Projekt AE31X hüljati 1998 septembris ning pärast seda tuli Airbus avalikkuse ette uue lennukiga A318. A318 oli Airbusi kõige väiksem toode ning juhuslikult arendati seda samaaegselt maailma suurima reisijate lennukiga, A380. Esmalt kutsuti lennukit A319M5, mis võrreldes A319-ga oli 0,79 meetrit lühem eespool tiiba ja 1,6 meetrit pärast tiiba. Nende kärbete tulemusel vähenes istmekohtade arv 124-lt (A319) 107-le, kui oleks kaheklassiline kujundus. Lennukaugus 5700 km ning Airbusi toodetud Sharkletsidega oleks see 5950 km.

107 istmekohaga A318 avaldati 26. aprillil 1999. Tellimusi sellele tüübile tuli 109. Pärast kolme aastat kujundust, esmalend sai teoks 15. jaanuaril 2002 Hamburgis. Juhtivmootoriteks kasutati Pratt and Whitney PW6000, kuid välja tuli kardetust hullem kütuse kulu. Airbusi A318 109 tellimusest jäi alles vaid 80. Lennusertifikaat saadi 23. mail 2003 (17 kuud hiljem) pärast 850 lennutundi ja 350 lendu. 22. juuli 2003 sai esimene klient, Frontier Airlines, kätte oma lennuki ning kuu lõpuks alustas A318 nende meeskonnas tööd.

A320

A320 on kolme varianti A320-100, A320-200 ja A320neo (New Engine Option). A320-100 toodeti ainult 21 tükki. A320-200 on kõige levinum. A320neo on kõige moodsam ja säästlikum. A320 on kõige levinum Airbusi lennuk.

A319

A319 on A320 lühem versioon. Suurim operaator on easyJet.