Aira Kaal

Aira Kaal (kuni aastani 1938 Alma-Vilhelmine Kaal, alates aastast 1939 Aira Hone, pseudonüüm Reet Uielu; 7. november 1911 Uuemõisa vald, Saaremaa – 7. aprill 1988) oli eesti kirjanik.

Ta lõpetas 1940. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna, töötas seejärel ajakirjanikuna ning sõja ajal oli Nõukogude tagalas. Aastatel 1945–1950 töötas ta marksismi-leninismi õppejõuna.

Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944.

Aira Kaal oli NLKP liige aastail 1940–1951, vahepeal heideti parteist välja; järgnevalt oli ta NLKP liige aastast 1955.

Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.

Sisukord

Teosed

Essee

• "Mehe ja naise psühholoogiast" (1936)

Vesteline romaan

• "Mamma ja mina" (1939, pseudonüüm "Reet Ueilu")

Luulekogud

• "Ma ei anna relva käest" (1945)
• "Võidurakett" (1948)
• "Vaba kodumaa" (1950)
• "Meretuuled" (1958)
• "Valitud luuletused" (1961)
• "Üks tigu ilma majata" (1968)
• "Pihlakad mere ääres" (1971)
• "Hetked merega" (1976)
• "Saaks kord seda imet veel vaadata" (1981), valikkogu

Reisiraamatud

• "Indiast" (1958)
• "Hiinast" (1961)
• "Armeeniast" (1964)

Lühiproosaraamatud

• "Kodunurga laastud" I–III (1966, 1970, 1978)
• "Seitse tõtt ja seitse valet" (1986)

Tunnustused

• Eesti NSV teeneline kirjanik 1971

Isiklikku

Aira Kaal oli abielus keeleteadlase, Tartu Ülikooli õppejõu Arthur Robert Hone'iga. Tema vennapojad on Mati Kaal ja poliitik Vambo Kaal, vennatütar on kunstiajaloolane Ülle Kruus.

Kirjandus

• Saarlaste kirjarahvast. Helgi Allik (koostaja). Kuressaare, 2003. Lk 22–23

Välislingid

• Maaleht: Aira Kaal kirjutas oma elust romaani
• Aira Kaal Eesti biograafilises andmebaasis ISIK