Air France'i lend 447

Air France'i lend 447 oli Prantsusmaa lennufirma Air France'i lend Rio de Janeirost Pariisi, mis lõppes õnnetusega. Lendu teenindanud lennuk kukkus 1. juunil 2009 Atlandi ookeani.

Air France'i lend 447
PKIERZKOWSKI 070328 FGZCP CDG.jpg
Airbus A330 (reg. F-GZCP),
mis kukkus Atlandi ookeani
Intsidendi ülevaade
Kuupäev 1. juuni 2009
Koht Atlandi ookean,
koordinaadid 3,5°N 30,5°W
(umbes)
Põhjus(ed) pilootide eksimus
jäätumisest tingitud ebaõiged kiirusenäidud
Reisijaid 216
Meeskond 12
Hukkunuid 228 (kõik)
Tõusis õhku Rio de Janeiro-Galeão
rahvusvahelisest lennujaamast
Sihtkoht Charles de Gaulle'i lennujaam
Lennufirma Air France

See oli Air France'i ohvriterohkeim õnnetus.

SündmusedRedigeeri

 
Lennu plaanitud marsruut

Air France'i Airbus A330-200 startis kell 7.03 (kohaliku aja järgi) Rio de Janeiro-Galeão rahvusvahelisest lennujaamast. Lennuk väljus Brasiilia radarite vaateväljast kell 1.50 Fernando de Noronha saarestikust põhja pool. Viimane teade saadi kell 2.14 ja see oli automaatteavitus elektrisüsteemi rikke kohta. Lennuk jäi kadunuks Atlandi ookeani kohal 1. juunil 2.14 ja 2.29 (maailmaaeg) vahel.

OtsingRedigeeri

Brasiilia õhujõud teatasid 6. juunil, et tõid ookeanist välja kahe mehe surnukehad. 7. juunil tõid Brasiilia ja Prantsusmaa sõjalaevad välja veel viieteistkümne reisija omad. 17. juuni seisuga olid juba 50 inimese surnukehad leitud, neist 49 kaldale viidud. 26. juunil teatas Brasiilia sõjavägi otsingute lõpetamisest. Kokku viidi maale 50 surnukeha.

Mais 2011 toodi pinnale veel 77 surnukeha. Ookeanist välja toodud ohvrite arv on kokku 127.[1]

HukkunudRedigeeri

Pardal viibis 216 reisijat ja 12 meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Reisijate seas oli ka üks Eesti kodanik.[2] 216 reisija seas oli üks imik, seitse last, 82 naist ja 126 meest.

Kodakondsus Reisijaid Meeskonda Kokku
  Prantsusmaa 61 11 72
  Brasiilia 58 1 59
  Saksamaa 26 0 26
  Itaalia
  Hiina
mõlemaid 9 0 18
  Šveits 6 0 6
  Suurbritannia 5 0 5
  Ungari 4 0 4
  Iirimaa
  Liibanon
  Maroko
  Norra
  Slovakkia
kõiki 3 0 15
  Poola
  Hispaania
  USA
kõiki 2 0 6
  Argentina
  Austria
  Belgia
  Kanada
  Horvaatia
  Taani
  Eesti
  Gabon
  Island
  Holland
  Filipiinid
  Rumeenia
  Venemaa
  LAV
  Lõuna-Korea
  Rootsi
  Türgi
kõiki 1 0 17
Kokku (33 riiki) 216 12 228

Lennukil oli kolm pilooti: 58-aastane Marc Dubois, kes läks Air France'i tööle aastal 1988 ja kel oli selja taga ligi 11 000 lennutundi (1700 tundi Airbus A330-ga); 37-aastane David Robert ja 32-aastane Pierre-Cedric Bonin. 12 meeskonnaliikmest 11 olid prantslased ja üks oli brasiillane.

20. juunil teatas Air France, et iga hukkunu perekonnale makstakse 17 500 eurot kompensatsiooni.[3]

17. märtsil 2011 esitas Prantsusmaa kohus Airbusile tapmissüüdistuse.

Tuntumaid reisijaidRedigeeri

  • Pedro Luís de Orléans e Bragança, kes oli järjekorras kolmas pärija endisele Brasiilia troonile ning kellel oli nii Brasiilia kui Belgia kodakondsus. Ta käis Rio de Janeiros sugulasi külastamas ja naasis koju Luksemburgi.
  • Juliana de Aquino, Brasiilia näitleja ja lauljanna, kes oli teel Stuttgarti Saksamaal, et töötada edasi muusikaliga "Wicked".
  • Luis Roberto Anastacio, Ladina-Ameerika Michelini president.
  • Silvio Barbato, helilooja ja endine dirigent Brasiilias.
  • Fatma Ceren Necipoğlu, Türgi klassikaline harfimängija ja akadeemik Anadolu Ülikoolis Eskişehiris. Ta naasis koju (ümberistumisega Pariisis) Rio Harfi Festivalilt.

Õnnetuse uurimineRedigeeri

Esialgse uurimise tulemusel tuvastati, et lennuki andurid andsid pilootidele kiiruse kohta valeandmeid.

Pardasalvesteid, nn musti kaste otsiti allveelaeva ja kahe sondeerimislaevaga edutult kuni juuli lõpuni, kuni oli lootus tabada musta kasti signaali. 20. augustini 2009 jätkusid otsingud sonaritega, aga lennuki kere jäi leidmata.

Järgmine otsingute faas mais 2010 jäi samuti edutuks.

Otsinguid jätkati 2011. aasta veebruaris. 3. aprillil 2011 leiti sonariga 3,8–4 km sügavuselt lennuki kere tükid. 26. aprillil leiti musta kasti tühi konteiner, musta kasti mäluplokk leiti 1. mail 2011 ja toodi pinnale. Pilootide kabiini helisalvesti leiti 2. mail ning toodi pinnale järgmisel päeval. 16. mail teatati, et ligi kaks aastat mere põhjas olnud lennuki pardasalvestite infot õnnestus lugeda.

Pardasalvestite üleskirjutused kinnitasid varasemaid kahtlusi, et lennuki kiiruseandurid andsid vigast infot. Arvatav katastroofi põhjus oli kiiruseandurina kasutatava Pitot toru jäätumine ning pilootide ebaõige reaktsioon vigaste või puuduvate kiirusenäitude korral tugeva turbulentsi tingimustes.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri