Aischylos
Aischylos [aish'ülos] (varem eesti keeles ka Aishülos; vanakreeka keeles Αἰσχύλος, ladina keeles Aeschylus; 525 eKr Atikas Eleusises – 456 eKr Gelas) oli vanakreeka tragöödiakirjanik, kes sai kuulsaks varsti pärast Kreeka-Pärsia sõdu. Ta on esimene teoste järgi tuntud näitekirjanik maailmas.[1]
Ta on koos Euripidese ja Sophoklesega üks kolmest vanakreeka tragöödiakirjanikust, kelle tervikteoseid on säilinud.
Aischylos sündis suurmaaomaniku pojana.[1]
Aischylos sõdis Kreeka-Pärsia sõjas 490 eKr Maratoni lahingus ja 480 eKr Salamise merelahingus raskerelvastuses sõdurina Pärsia vastu. Et ta oleks poliitikas osalenud, pole teada.[1]
Esimest korda osales Aischylos tragöödiaalases agoonis 5. sajandi alguses. Kokku saavutas ta 13 võitu. Oma näidendite lavastamiseks elas ta kaua aega Sitsiilias Sürakuusa türanni Hieron I õukonnas.[1]
Looming muuda
Aischylos kirjutas 90 tragöödiat, millest 79 on tuntud pealkirja ja katkendite järgi. Täielikult on säilinud seitse: "Pärslased", "Seitse Teeba vastu", "Palujannad", triloogia "Oresteia" ja "Aheldatud Prometheus".[1]
"Pärslased" esietendus 472 eKr[1]. Selle kirjutas Aischylos võistluse käigus Phrynichosega[1]. Tavapärase mütoloogilise teema asemel otsustas Aischylos kasutada ajaloolist[1], aga see oli ka tema ainus näidend, mis ei põhinenud müütidel[2]. Pärsia lüüasaamise taustal ülistas Aischylos Ateenat, hoiatades samal ajal suurelisuse eest[1].
Aischylos kirjutas Oidipuse-ainelise eepilise triloogia, millest säilinud on üksnes "Seitse Teeba vastu". Selle ainestik on mütoloogiline (Polyneikese sõjaretk kodulinna Teeba vastu), aga sisuliselt kujutab näidend polisliku elukorralduse võitu muistse hõimukorralduse üle.[1]
Aischylose danaiidide-teemalisest triloogiast on samuti säilinud üks teos, "Palujannad". Selle teemaks on vastupanu idamaisele despotismile.[1]
Ainus tervikuna säilinud triloogia "Oresteia" esietendus 458 eKr[1]. Selle kolm osa kannavad nime "Agamemnon", "Hoefoorid" ehk "Kahjatoojad" ehk "Tõivutoojad" ja "Eumeniidid"[1][3]. Triloogia kujutab atreiidide suguvõsa verist saatust. Esimeses osas "Agamemnon" saabub Trooja sõjast koju Argose kuningas Agamemnon, kelle tapab ta naine Klytaimnestra, olles koos oma armukese Aigisthosega kuninga äraolekul riiki valitsenud. Teises osas "Tõivutoojad" viib Agamemnoni tütar Elektra koos tõivutoojate kooriga isa haual läbi ohvritalitust, seal kohtub ta võõrsilt saabunud venna Orestesega ja koos plaanivad nad kättemaksu isa eest. Orestes suundub oma identiteeti varjates paleesse, kus tapab Aigisthose ning pärast mõningaid kõhklusi ka oma ema Klytaimnestra, lahkudes asuvad teda jälitama kättemaksujumalannad erinnüsed. Viimases osas "Eumeniidid" leiab Orestes ajutise pelgupaiga erinnüste eest Apolloni templis Delphis, kus Apollon erinnüsed uinutab ning saadab Orestese Ateena. Ateenas korraldab jumalanna Athena kohtuistungi, mis lõppeb viigiga: Orestest ei mõisteta ematapus süüdi, kuid ka veritasu esindavate erinnüste au ei haavata, erinnüstest saavad heasoovijad ehk eumeniidid. "Oresteia" kajastas matriarhaadi ja patriarhaadi võitlust ning kujunes Ateena orjandusliku demokraatia ülistuseks[1]. Ühtlasi on "Oresteia" tähtsaim kirjandusmälestis veritasu asendamise kohta riikliku õigusemõistmisega[4]. Triloogia sai areopaagi auhinna[1].
"Aheldatud Prometheus" ei ole mõne uurija arvates Aischylose teos. Selles näidendis avaldus polise kodaniku kasvav iseteadvus.[1]
Vaated muuda
Müütidest võetud ainestikku kasutas Aischylos selleks, et väljendada oma suhtumist kaasaja poliitika ja kõlbluse probleemidesse. Vajaduse korral teisendas ta selleks müüte üsna vabalt nagu teisedki traagikud, erinevalt eepikuist, kes müüte võimalikult originaalitruult lavastada püüdsid.[1]
Aischylos oli sügavalt veendunud jumaliku maailmakorralduse õigsuses ja selles, et igaüks, kes selle vastu välja astub, on õigusega määratud hukkumisele[1]. Kuid nagu näha "Aheldatud Prometheusest", on siiski olukordi, kus maailmakorralduse vastu väljaastumine on õigustatud[5], kuigi see endaga huku kaasa toob. Aischylos kuulus vanasse ülikkonda ja oli sisimas tugevalt seotud selle maailmavaatega, aga siiski mõistis ta kodulinna Ateena demokraatiataotlusi ja püüdis neid oma kunstiga teenida[1].
Enesetapp oli Aischylose meelest õigustatud kustutamatu teotuse, viletsuse, parandamatu haiguse ja muu sellise korral.[6]
Uuendused teatrikunstis muuda
Aischylos andis tragöödiale klassikalise kuju. Ta rõhutas teatri iseseisvust ja eraldas tragöödia kultusest.[1]
Aischylos muutis etenduse keskseks osaks tegevuse. Koorilaule tarvitas ta üksnes mõtisklusteks ja toimuva seletamiseks. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi ta protagonisti kõrvale teise näitleja ja hiljem Sophoklese eeskujul kolmandagi.[1]
Aischylos kasutas näidendites nukke, kes kujutasid surnuid või tummi.[7]
Aischylos oli kuulus mitte üksnes tragöödiate, vaid ka saatüridraamade loojana[1]. Tervikuna pole neist ükski säilinud, kuid saatüridraamast "Kalamehed" on säilinud pikki lõike[8]. Vajaduse korral liitis ta kolm kokkukuuluvat näidendit triloogiaks, millest saatüridraama lisamisega saadi tetraloogia[1].
Aischylos tegi ka lavatehnilisi uuendusi.[1]
Mõju muuda
Aischylose mõtete ülevus, kujutlusvõime, jõuline dramatism ja väljendusrikas keel kindlustasid talle maailmakirjanduses koha juba eluajal. Tema loomingut tunnustati kogu antiikaja ja hiljem Bütsantsi ajal, eriti tegi seda bütsantsi filoloogia. Eriti suur mõju on olnud tema Prometheuse kujul, keda on korduvalt kujutatud nii uusaja luules kui muusikas.[1]
Teosed eesti keeles muuda
- "Kinnineeditud Prometheus", kreeka keelest tõlkinud Jaan Jõgever, E. K. S. Rahvakirjanduse toimkond 1908.[9]
- "Aheldatud Prometheus", kreeka keelest tõlkinud Uku Masing. "Kreeka kirjanduse antoloogia". Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1964, lk 117–139.
- "Agamemnon" (katkendeid), kreeka keelest tõlkinud Rein Sepp ja Ülo Torpats. "Kreeka kirjanduse antoloogia", lk 140–164.
- "Tõivutoojad" (katkend), kreeka keelest tõlkinud Rein Sepp ja Ülo Torpats. "Kreeka kirjanduse antoloogia", lk 165–168.
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 21
- ↑ Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia". Tallinn, "Eesti Raamat" 1975, lk. 15
- ↑ "Antiikmütoloogia", lk. 235
- ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 264
- ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 105
- ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 135
- ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 38
- ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 154
- ↑ Tekst Antiigiveebis[alaline kõdulink]