Abjaku
Abjaku on küla Viljandimaal Mulgi vallas.
| Abjaku | |
|---|---|
Pindala: 22,7 km² (2020)[1]  | |
|
Elanikke: 51 (31.12.2021)[2] | |
|
EHAK-i kood: 1061[3] | |
| Koordinaadid: 58° 7′ N, 25° 23′ E | |
  | |
 |
Abjat on esmamainitud 1504. aastal, kui nimetati Abie küla. 1551 nimetati vakust wacke thor Abbingen, 1601 mõisa Abienn, 1624 küla Abbiakil ning 1638 mõisa ja küla kujudega Abiakh ja Abbia. See paik kuulus Halliste kihelkonda.[4]
Abja mõisa maadele tekkis 1920. aastatel Abja külast põhja poole Abja asundus. 1939 nimetati Abja asundus ümber Põlde külaks ja Abja küla Abjaku külaks. 1977 liideti Abjakuga Jaanihansu küla ning põhjapoolne osa Sookülast ehk Vihtsist. Niihästi Jaanihansu kui Sooküla nime on esmamainitud alles 1970. aastal, ehkki Vihtsit on esmamainitud juba 1731. aastal kujul Wichtmes.[4]
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Abja valda.
Kohanime päritolu
muudaAbja nime tänapäevakujule vastaks abjas : abja, mis tähendaks abajat, merelahte. Mulgimaal võiks seda sõna kasutada ojakääru tähenduses.[4]
Lauri Kettunen moodustas oletamisi algvormi Abija ehk abik : abiku ('abimees, abiline'), mis seostuks tegusõnaga "aitama" (soome keeles auttaa, avittaa). Tema seletuse puuduseks on see, et niisugust sõna pole eesti keelest teada. Pealegi sõna "abi" eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on küll olemas, aga ta on muud algupära, näiteks Abikülä.[4]
Rahvapärimus seob kohanime siiski sõnaga "abi": Abja mõis olevat olnud esialgu Vanamõisa mõisa abimõis[4], ehkki tegelikult oli vastupidi: hoopis Vanamõisa mõis moodustati 1811. aastal Abja mõisast eraldatud alast.
Tänapäeva nimelõpp -ku võiks olla moodustunud sõnast "küla". Teine võimalus on pärinemine kollektiivliitest.[4]
Abjaku nime käänatakse väliskohakäänetega (nt Abjakule).[4]
Viited
muuda- ↑ Maa- ja Ruumiamet. Vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaameti statistika andmebaas. Vaadatud 25.04.2024.
- ↑ http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=3765296&siteLanguage=et.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Eesti kohanimeraamat, lk. 25