Kunda tsemenditehas
Kunda tsemenditehas (ka Kunda tsemendivabrik) on endine tsementi tootnud tehas Lääne-Viru maakonnas Kundas.
Kunda tsemenditehas muuda
Tsemenditehase rajas Kunda jõe äärde 1870. aastal Kunda mõisnik John Girard de Soucanton. Algul koosnes tehas 17 niinimetatud pudelahjust ja klinkriveskist.[1]
Tehase direktor oli aastatel 1869–1881 aastatel Viktor Lieven (1841–1910).
1882. aastal valmis kaks uue konstruktsiooniga alaliselt töötavat nn Dietz-tüüpi klinkri põletusahju, millest on säilinud korsten nr 1[2](Jaama tn 15) ja korsten nr 2[3](Jaama tn 15). I ja II vabriku klinkripõletamise šahtahjud asusid Kunda jõe kaarjas järsakus. Säilinud kahest Dietz-ahjust asub esimene kaldajärsaku loodenõlval, endiste pudelahjudega samas reas, teine kirdenõlval klinkriveski taga. Samal jõekääruga piirneval maa-alal asusid ka teised I vabriku aegsed tööstusrajatised (lisaks Dietz-ahjude korstendele endine klinkriveski ja sepikoda). Pudelahjudega samas reas asuva Dietz-ahju korsten on üks pilkupüüdvamaid rajatisi Kunda vanalinna siluetis.
I tsemendivabriku peamiseks tehniliseks sõlmeks oli viiekorruseline jahvatusveski/klinkerveski hoone[4]. Veskihoone oli Kunda jõe orgu jõe suurima languse (kärestiku) alla, kus voolava vee energia oli suurim ja seda oli veski käivitamiseks lihtsam kasutusele võtta. Põletatud klinkri jahvatamine toimus veskihoones vertikaalsuunaliselt, kasutades spetsiaalseid veskikive. Algul tarvitati klinkerveskis kogu tööprotsessi ajal veejõudu, töö toimus enam-vähem aasta läbi, kuid hiljem asendati jahvatuskivid kuulveskitega, kuna sel moel sai jahvatada peenemaks ja toota kõrgemat marki tsementi, kuigi kuulveskitega jahvatamine võttis esialgu rohkem aega kui kivipaaridega. Klinkerveski hoone oli jagatud suure kandevõimega puidust vahelagedega tehnoloogilisteks korrusteks, mis olid välja ehitatud vastavalt klinkri jahvatamise tehnoloogiale, kus veskisse sisenes tsemendi toore põletatud klinkri plonnidena ja väljus valmis tsemendina 10 puudastes (u 160 kg) puittünnides.
1880. aastate II poolel ehitas Kunda vabrik kahele varem rajatud Dietz-ahjule juurde veel 4 Dietz-ahju, tsemenditoodang kasvas 1880.–1890. aastatel rohkem kui kaks korda. 1890. aastaks ulatus Kunda tsemenditehase toodang 113 000 tünnini, moodustades 10% Venemaa tolleaegsest tsemenditoodangust.
Aastatel 1885–1886 ehitati juurde tünnivabrik[5] ja saeveski. Tünnivabrik kujutas endast pikka madalat 1-korruselist paekivist hoonet, 19. sajandi lõpuks töötas tünnivabrikus ja saeveskis umbes 70 töölist. 1898. aastal ehitati Kunda tsemendivabriku kontori hoone[6].
1892. aastal koostati I vabriku rekonstrueerimise projekt, 1893. aastal ehitati tehasest läände juurde teine tehas, millel oli 45 meetri pikkune kuivatuskanal ja neli R-ahju. 1892. aastast juurutatud uuele tehnoloogiaga purustati paekivi killustikuks, siis kuivatati, jahvatati terapeeneks ja segati analoogselt ettevalmistatud saviga. Saadud segu jahvatati veel kord, nii et saadi jahutaoline pulber, millest pressiti kuivplonnid.
1896. aastal rajati Kunda tsemenditehase teenindamiseks Rakvere–Kunda raudteelõik.
II vabriku valmis põhiliselt 1898. aasta lõpuks ja alustas tegevust 1899. aasta algul. Uus tehas oli moodsam nii tehnoloogialt kui ka seadmetelt, senine tooraine asendati lubjamergel lubjakiviga.
Port Kunda muuda
1912. aastal moodustati aktsiaselts Port Kunda.[1] Samal aastal ehitati juurde kolmas tehas, millel oli kaks moodsat pöördahju. Sellega seoses ei olnud enam teist tehast vaja ja seal hakati järk-järgult tööd lõpetama. Kolmanda tehase kütus oli algul kivisüsi, hiljem aga mindi täielikult üle põlevkivile.
Tehase juurde tekkis Kunda tsemenditehase töölisasula.[1]
1922. aastal Thomas Clayhills and Son Kunda osakond likvideeriti, sadam ja tsemenditehas algul renditi, hiljem aga müüdi Taani firmale.
1939. aastaks vabrik renoveeriti ja ehitati uus silohoone (säilitamisruumi) ning vakkimisseade. Tsemendi pakkimist teostati täiesti mehhaniseeritud kujul. Silohoone ja pakkimisseade valmimise läbi vabrik moderniseeris oma tegevust tunduvalt. Vabriku silohoone ehitati eranditult betoonist, oli põrandast katusetipuni 23,5 m kõrge ja mahutas umbes 3000 tonni tsementi. Vabriku pakkimisseade oli moodsamai, mida oli võimalik ehitada. Pakkimisseade, mis on täiesti mehaaniline, täitis umbes 1000 50kg tsemendikotti tunnis. 8 tunni jooksul täidetakse seega 400 tonni, milleks varem oli vaja 48 isiku tööjõudu. Tsemendivabrik "Port-Kunda" peadirektor oli 1920–1940 ja 1942–1943[7]) Theodor Hansen[8].
1940. aastal vabrik natsionaliseeriti ja Kunda käitise komissariks nimetati Bernhard Tinnuri.
Tsemenditehas Punane Kunda muuda
Eesti NSV ajal kandis tehas nime Punane Kunda[9]. Aastatel 1960–1965 laiendati ja rekonstrueeriti tehast oluliselt.[1] 1960. aasta märtsis kuulutati tsemenditehase Punane Kunda ehitamine üleliiduliseks komsomoli löökehituseks. Sajad noored läksid Kundasse ehitajaks pärast armeest demobiliseerimist. Tsemenditehase Punane Kunda uue tehase ehitusel aastail 1957–1960 kasutati koos vaba tööjõuga ka kinnipeetavate oma, mis moodustas 25% (331 inimest) ehitajate üldarvust (1318). Kuna kinnipeetavate töö oli ebaefektiivne ja tehase ehitus kuulutati üleliiduliseks komsomoli löökehituseks, lõpetati ENSV Ministrite Nõukogu ning EKP Keskkomitee Büroo 1. märtsi 1960. aasta ühisotsusega kinnipeetavate tööjõu kasutamine ja likvideeriti kinnipeetavate laager Kundas[10].
1. septembril 1960 avati Kundas Tallinna Ehitustehnikumi õhtuse osakonna filiaal eesti- ja venekeelsete rühmadega. Filiaal valmistas ette ehitustehnikuid, tehnik-tehnolooge ja tehnik-mehaanikud.
1965. aastal suleti lõplikult kolmas tehas, neljas ehk kõige uuem ja siiani kasutuses olev tehas valmis neljas etapis ja lõplikult 1974. aastal. Ahjuliin pandi kokku nii Saksa Demokraatliku Vabariigi kui Nõukogude Liidu seadmetest, mille jooniste süsteemid ja markeeringud olid erinevad. Kunda tehas tootis umbes 1% NSV Liidu tsemendist ehk ligikaudu 1 miljon tonni aastas.
1967. aastal avati endises Kunda tsemendivabriku kontori hoones Kunda tsemendimuuseum, muuseumihoone (sh kellatorn) restaureeriti 1998. aastal.
1980. aastatel oli vaja välja vahetada tsemendiveskite peamootorid ja reduktorid, kuid probleem tekkis elektrifiltritega, mis vajasid kapitaalremonti. 1980–1982 muutus olukord päris kriitiliseks. Selleks aga ei olnud aega ega võimalusi, mistõttu mattus Kunda kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendatel paksu tolmukorra alla.
1992. aastal võttis tsemenditehase tootmise üle vana ettevõte väliskapitali osalusega AS Kunda Nordic Tsement. AS Kunda Nordic Tsement tegutseb praeguseni.
Muuseum muuda
Pikemalt artiklis Kunda tsemendimuuseum
Kunda tsemenditehase ajalugu tutvustab Kunda tsemendimuuseum.
Vaata ka muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kunda tsemenditehas |
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti arhitektuur. 3, Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Villem Raam (üldtoimetaja). Tallinn: Valgus, 1997. Lk 139
- ↑ Kunda tsemendivabriku Dietz-ahju korsten nr 1 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 13.02.2020)
- ↑ Kunda tsemendivabriku Dietz-ahju korsten nr 2 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 13.02.2020)
- ↑ Kunda tsemendivabriku klinkerveski hoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 13.02.2020)
- ↑ Kunda tsemendivabriku tünnivabrikuhoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 13.02.2020)
- ↑ Kunda tsemendivabriku kontori hoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 13.02.2020)
- ↑ Stipendiumid edendavad Kunda noorte rahvusvahelist suhtlust, virumaateataja.postimees.ee, 25. aprill 2007
- ↑ Peadirektor Th. Hansen'i juubel, Postimees (1886-1944), nr. 101, 16 aprill 1940
- ↑ "Kolmas tehas. AS Kunda Nordic Tsement".
- ↑ Maie Pihlamägi, EESTI NSV TÖÖSTUSE ARENG SEITSEAASTAKUL (1959–1965) RAHVAMAJANDUSE NÕUKOGU REFORMI TAUSTAL, Acta Historica Tallinnensia, 2013, 19, lk 115