4. Eesti Piirikaitserügement

4. Eesti Piirikaitserügement (saksa keeles Estnisches Grenzschutzregiment 4, Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 4) oli Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis moodustatud väeosa.

4. Eesti Piirikaitserügement
Tegev	26. veebruar 1944 – 1944. aasta lõpp
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	207. julgestusdiviis XXVIII armeekorpuse 24. jalaväediviis 300. Eriotstarbeline Diviis
Liik	jalavägi
Suurus	rügement
Lahingud	Teine maailmasõda Idarinne, Sõjategevus Eestis (1944) Narva lahing (1944)
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Valter Pedak

Saksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.

Juhtkond ja koosseis

Rügemendi ülem:

• Relva-SS Sturmbannführer (major) Valter Pedak,

adjutant leitnant Edgar Niider.

• Käsundusohvitser leitnant Väino Reinsalu
• Staabiohvitser leitnant Voldemar Kliimand

Rügemendi koosseis:

• I pataljon, ülem: kapten Robert Lamp, kapten Jaan Harju
  • 1. kompanii, leitnant Lembit Kaevats
  • 2. kompanii
  • 3. kompanii, leitnant Pent Nurmekund
  • 4. kompanii ülem, leitnant Richard Tätte
• II pataljon, ülem: leitnant Otto Uin (21. september 1944† Porkuni lahing), kapten Artur-Heinrich Raidlo, kapten Rudolf-Theodor Piibe (augustis-septembris 1944 pataljoniülema kt),
  • 5. kompanii
  • 6. kompanii ülem, kapten Artur-Heinrich Raidlo
  • 7. kompanii
  • 8. kompanii, leitnant Meinhard Kruus
• III pataljon, ülem kapten Jaak Vinni
  • 9. kompanii
  • 10. kompanii ülem, leitnant Eerik Randam
  • 11. kompanii
  • 12. kompanii
• 13. kompanii (suurtükiväepatarei) ülem leitnant Edmund-Felix Sepp
• Tankitõrjerühma ülem leitnant Juhan Orula

Moodustamine

4. Eesti Piirikaitserügement formeeriti põhiliselt 2. Eesti Piirikaitserügemendi moodustamisest üle jäänud Omakaitse Tartu, Võru, Petseri ja Valga maleva tagavaraväelastest.

1. aprilli 1944 seisuga oli rindel 18. armee 4. piirikaitserügemendi koosseisus 57 ohvitseri, 151 allohvitseri ja 1944 sõdurit.

Rügement moodustati 1944. aasta alguses, selle ülemaks määrati major Valter Pedak, rügemendi staap asus Tartus. Meeste relvastus oli väga kehv, enamik relvi oli saagirelvad, mida lisaks oli veel väga halvasti hoitud. Pioneeri ja muu varustus praktiliselt puudus. Vormiriieteks jagati meestele välja Wehrmachti mundrid, kuid need olid enamikule väiksed, sama lugu oli ka saabastega. Suur puudus oli rügemendis ohvitseridest ja allohvitseridest. Kompaniiülemad olid enamasti reservväelased – aspirantide kursuste lõpetajad. Palju oli nende hulgas ka neid, kes ei olnud reservis ülendatud lipnikuks ja omasid seega ainult allohvitseri aukraadi. Rügemendis ülendati nad aga peagi leitnandiks. Rügemendis oli kolm pataljoni ja suurtükipatarei.

1944. aasta märtsi alguses paigutati 4. piirikaitserügement Pihkva järve läänekaldale rannavalvesse. Rügemendi kaitselõik kulges Varnjast Mustveeni. Aprilli keskel vahetas rügemendi välja 5. piirikaitserügement. Sellega lahkuti 207. julgestusdiviisi alluvusest ja hakati alluma XXVIII armeekorpusele. Rügemendi uus kaitselõik asus Pihkva järve lõunakaldal. Algul kuuluti 18. armee XXVIII armeekorpuse 24. jalaväediviisi koosseisu. Aprillis, mais, juunis ja juulis oli rügement vaheldumisi allutatud 12. ja 13. Luftwaffe diviisile.

Mai lõpus tõmmati 4. SS-piirikaitserügement Pihkva järve äärest välja ja paigutati 13. Luftwaffe diviisi ülema korraldusel Petseri lähedale väljaõppelaagrisse.

Juuli alguses viidi rügement Pihkvasse, kust 1. ja 2. pataljon saadeti kohe Velikajast umbes 8 kilomeetrit ida poole Zahnodtšõ-Podlipje-Ladõgina-Hanka ruumi rindele. 3. pataljon kapten Vinni juhtimisel jäi Pihkvasse varusse. Käsk rügement Eesti piiridest välja Venemaale viia tekitas meestes valju protesti ja nurinat. Kuid kõik rügemendiülema ettepanekud diviisi- ja korpuseülemale ei andnud tulemusi.

19. juulil saadi käsk olla valmis ümberpaigutamiseks. 1. ja 2. pataljon toodi Pihkvasse. Samal ajal alustasid Pihkva all olevad Vene väed pealetungi ja linn ise sattus kahuritule alla. Tule alla sattusid ka 3. pataljoni positsioonid, kuid märkimisväärsete kahjudeta.

Tagasi Eestis

20. juulil jõudis 4. Piirikaitserügement Liiva raudteejaama, kus mehed rongidele laaditi. Ešelon sõitis läbi Tartu Jõhvi, kuhu jõuti 22. juuli hilisõhtul. 23. juuli varahommikul laaditi rügement maha ja viidi otsejoones Puhatu sohu Krivasoo ja Uusna küla vahele rindele. Petseri ja Tartu vahel olid paljud mehed läinud hüppesse, et külastada oma koduseid. Selline käitumine pani aga ohtu nende rügemendikaaslased, kes alamehitatud üksuste koosseisus nüüd otse rindele saadeti. Oleks venelased siis ründanud, oleksid kaotused võinud olla väga suured. Seda siiski ei juhtunud ja paari järgmise päeva jooksul naasis oma üksusse ka enamik "eksinud poegi". Meeste hüppes käik ei jäänud aga märkamata, armeegrupi Narva tollane ülem kindral Paul Grasser oli maruvihane, tema 25. juuli päevakäsus teatatakse 400-mehelisest eesti pataljonist, millest teel Narva rindele on deserteerunud 350 meest ning ta nõuab kõige karmimate abinõude tarvituselevõtmist väejooksu tõkestamiseks kuni kohapeal mahalaskmiseni välja.

28. juulil Grasseri poolt väegrupp Nord saadetud ettekandest selgus, et jutt käis 4. SS-Piirikaitserügemendi 1. pataljonist. Eesti ohvitserid tavaliselt deserteerumisest ei rääkinud, vaid kvalifitseerisid sellised juhtumid "omavolilisteks puhkusteks" ja tihti tagasipöördunud sõdureid ei karistanud. Kuid siiski oli ka päris palju neid, kes väeosadesse ei naasnud. Nii oli näiteks augustikuu seisuga piirikaitserügementidest jooksus 1070 meest.

Uutel positsioonidel vahetasid eestlased välja 58. diviisi sõdurid, kes olid väga hästi ja moodsalt relvastatud. Kehvalt varustatud eestlased kasutasid kõiki võimalusi, et sakslastelt enne lahkumist relvi muretseda. Relvi vahetati kõige vastu, käiku läksid toiduained ja ka raha. Tihti oli nii, et ühe kompanii mehed panid raha kokku, et muretseda endale üks korralik MG42 kuulipilduja.

Narva lahingud

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)#Narva vallutamine

27. juulil andis venelane raske tulelöögi Puhatu soos Krivasoo ja Uusna küla vahel 3. pataljoni lõiku. Kahuritule vaibudes alustasid venelased jalaväerünnakut, liikudes eestlaste positsioonidele mitmes laines. Nüüd kulusid eestlastele marjaks ära soetatud saksa kuulipildujad ja vaenlane taganes, jättes maha sadu langenuid.

29. juulil vallutas Punaarmee Narva jões asuva Kuningaküla saare, kuid see vallutati peagi tagasi. Juuli lõpus moodustati neljast piirikaitserügemendist 300. Eriotstarbeline Diviis, kuhu määrati ka 4. SS-Piirikaitserügement.

11. augustil saadeti rügemendi 1. pataljon Permisküla saare vallutanud ja Narva jõe läänekaldale jõudnud Punaarmee üksusi tagasi tõrjuma. Läänekallas suudeti küll venelastest puhastada, kuid Permisküla saar jäi Punaarmee kätte. Rügemendi edasisest käekäigust traagilistel septembripäevadel tõsiseltvõetavad andmed puuduvad. Teada on, et rügemendi taandumiseks Puhatu soost oli määratud Kamarna – Taga-Varesmetsa – Iisaku – Tudulinna – Avinurme – Rakke marsruut.

Taandumine Narva alt

19. septembri keskpäeval oli rügemendi 3. pataljon Iisakus, kus tehti lühike puhkepeatus. Selle peatuse ajal hävitati kirikuaias süüdatud lõketel rügemendi dokumendid. Mingi osa rügemendist jõudis ööl vastu 20. septembrit koos 300. eriotstarbelise diviisi staabiga läbida ka Avinurme, kuid enamus meestest jäi siiski hiljaks. Seepeale keeras major Pedak kolonni põhja poole, et üritada edasi Tallinna peale liikuda mööda Tudulinna – Viru-Roela – Porkuni teed. Olemasolevate andmete järgi läbimurdekatsest Avinurme juures rügement osa ei võtnud.

21. septembril osales rügement Porkuni lahingus, mängides olulist rolli Loksa väljal vene tankide tagasilöömises. Rügement kandis lahingus raskeid kaotusi surmasaanute ja vangilangenute näol. Praktiliselt võib lugeda Porkuni lahingut 4. piirikaitserügemendi viimaseks lahinguks. Teadaolevalt pääses osa 3. pataljonist Nõmmküla kaudu piiramisrõngast, ületades Tamsalu–Tapa raudtee 22. septembri hommikul. Leo Kirotari mälestuste järgi juhtis major Pedak veel rügemendi riismete läbimurdelahingut Assamalla all ja selle ebaõnnestumisel saatis rügemendi laiali. Major Valter Pedak hukkus metsavennana Tartumaal Varal Nõukogude julgeolekuüksuste haarangul 27. detsembril 1947. Rügemendi adjutant leitnant Edgar Niider koos kapten Rudolf-Theodor Piibega (augustis-septembris 1944 täitis 2. pataljoni ülema kohuseid) püüdis 1944. aasta oktoobris põgeneda Soome. Jumindal suudeti 31. oktoobril pääseda kaatriga merele, kuid tabati Soome lahel Vene sõjalaeva poolt. Karistuseks määrati Niiderile 10 aastat vangistust. Rudolf-Theodor Piibe mõisteti surma, kuid veidi hiljem asendati see otsus 20-aastase vangistusega Krasnojarski krais, kuid juba 1946. aastal suri ta kinnipidamiskohas. Egar Niider naasis pärast vangis karistuse kandmist Eestisse ja suri 1992. aastal Kohtla-Järvel.

Vaata ka

• Piiriomakaitse
• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎

Välislingid

• Eesti piirikaitse rügemendid
• Neljas Piirikaitse Rügement, wehrmacht.rindeleht.ee
• 4. Eesti Piirikaitserügement, www.eestileegion.com