3. Eesti Piirikaitserügement

3. Eesti Piirikaitserügement (saksa keeles Estnisches Grenzschutzregiment 3, Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 3) oli Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis moodustatud väeosa.

3. Eesti Piirikaitserügement
Tegev 7. veebruar 1944 – september 1944
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Kuuluvus Omakaitse Peavalitsus
207. julgestusdiviis
300. Eriotstarbeline Diviis
Liik jalavägi
Suurus rügement, u 2800 meest
Lahingud Teine maailmasõda Sõjategevus Eestis (1944)
Avinurme lahing
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad major Richard Rubach
kolonelleitnant Mart Kaerma

Saksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja[1] alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.

Juhtkond ja koosseis IRedigeeri

Rügemendi ülem:

rügemendi adjutant leitnant Noorkukk.

Rügemendi koosseis:

  • 1. pataljon (3/I), ülem oli kapten Mats Mölder,
    • 1. Pataljoni 1. kompanii
    • 1. Pataljoni 2. kompanii
    • 1. Pataljoni 3. kompanii
  • 2. pataljon, ülem kapten Jüri Jürgen,
    • 2. Pataljoni 4. kompanii
    • 2. Pataljoni 5. kompanii
    • 2. Pataljoni 6. kompanii
  • 3. pataljon, ülem kapten Arnold Purre.
    • 3. Pataljoni 7. kompanii
    • 3. Pataljoni 8. kompanii
    • 3. Pataljoni 9. kompanii

IsikkoosseisRedigeeri

3. Eesti Piirikaitserügemendi I koosseisu Rügemendi staap formeeriti Pärnus, formeerijaks oli kolonelleitnant Mart Kaerma, kes oli teeninud Petseri Omakaitse, seejärel Tallinn-Nõmme Omakaitse ülemana ning Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatuse peavalitsuse ülema ja Tallinna prefektina.

Piirikaitserügemendi I Pataljon formeeriti Viljandis, pataljoniülemaks määrati kapten Arnold Purre.[2]

II pataljon formeeriti Tartus, pataljoniülemaks määrati kapten Jüri Jürgeni.

III pataljon formeeriti Pärnus, pataljoniülemaks määrati kapten Mats Mölder.

TegevusRedigeeri

Eesti Piirikaitserügement Tallinn
Estnische Regiment Reval
Tegev veebruarist 1944–aprillini 1944
Riik   Suursaksa Riik
Liik jalavägi
Suurus rügement
Lahingud Teise maailmasõja Idarinde lahingutes Eestis 1944. aastal
Narva rinne
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad major Richard Rubach

Tallinna rügemendi[3] (Estn.Rgt."Reval") ülemaks määrati pärast formeerimise lõpuleviimist major Richard Rubach, tollane Narva linnapea. 1944. aasta veebruaris moodustatud rügement suunati juba 12. veebruaril Narva rindele, kus oli alanud nõukogude vägede pealetung, kus rügemendi pataljonid jaotati erinevate saksa üksuste alluvusse. Rügement võttis osa Meriküla dessandi hävitamisest ja Auvere ruumi kaitsmisest. Relvastus oli üksustel väga erinev, hiljem asendati need saksa relvadega.Suurtükipatarei moodustati inglise kergesuurtükkidest. Rügement allutati samuti 207. julgestusdiviisile ja saadeti veebruari lõpus Peipsi järve rannakaitsesse Pala piirkonda. Peale aktiivse lahingutegevuse lõppu Narva rindel märtsis liideti üksus 20. eesti diviisiga.

Juhtkond ja koosseis IIRedigeeri

Rügemendi ülem:

  • Waffen-Obersturmbannführer der SS (kolonelleitnant) Mart Kaerma,
rügemendi adjutant leitnant Evald Paal, käsundusohvitserid leitnant Jaan Kurvits ja Juhan Kohjus, majandusülem leitnant Schmidt, arveohvitser leitnant Ants Jõe, relvur leitnant Elmar Aardemäe, arst Harald Tuul, loomaarstid Valdar Parve ja Jaan Nõmm, staabiohvitser leitnant Boris Hans Meret.

Rügemendi koosseis:

IsikkoosseisRedigeeri

Isikkoosseis formeeriti Pärnu-, Viljandi-, Lääne- ja Saaremaal. 1. aprilliks 1944 oli formeeritud 57 ohvitseri, 263 allohvitseri ja 2326 sõdurit.

3. Eesti Piirikaitserügemendi II koosseisu I Pataljon moodustati Pärnumaa meestest. Rügemendi formeerija oli major Paul Lilleleht, Omakaitse Pärnu territoriaalrügemendi ülem.

II pataljon formeeriti Viljandimaal.

III pataljon moodustati Lääne- ja Saaremaa meestest. Rindel olles formeeriti rügemendi lahingujõust veel juurde rünnakkompanii, raskekompanii ja õppekompanii.

1. juulil 1944 oli rügemendi koosseisus sakslasi: 0; Eestist: 64 ohvitseri, 5 ametnikku, 274 allohvitseri ja 2179 alamväelast.

TegevusRedigeeri

1944. aasta veebruari lõpul allutati rügement Saksa 207. julgestusdiviisile ja rakendati Peipsi järve rannakaitsele Mustvee piirkonnas. I pataljon Peipsi äärde Kallaste alevi ümbrusse, II pataljon Mustvee piirkonda.

Veebruari lõpul allutati II pataljon armeegrupi Narva 225. jalaväediviisi alluvusse tugipunkti rajamiseks Peipsi põhjarannikul. I ja III pataljon allusid 18. armee 214. jalaväediviisile. 12. märtsil 1944 saadeti I ja III pataljon koos Saksa üksustega tõrjuma üle Peipsi jää tunginud partisaniüksust. Partisanikoondis likvideeriti 17. märtsiks, tapeti 130 ja vangi langes 30 partisani. 160 mehel õnnestus aga taganeda läbi 3. piirikaitserügemendi II pataljoni pika ja hõredalt mehitatud kaitsepositsiooni Peipsi jääle ja minna Vene poole tagasi[4].

1944. aasta märtsi keskel viidi rügement Mustvee rajooni, üle Peipsi imbunud punaste vastu võitlemiseks. 27. märtsil aga allutati 3. piirikaitserügement otse XXVI armeekorpusele ja rügemendile anti oma rindelõik armeegrupi paremal tiival Peipsi ääres: Tartu ja Viru maakonna piirist kuni Kataseni Peipsi kaldal.

1944. aasta aprilli algul paigutati rügement Tudulinna, Lohusuu piirkonda; maikuus paigutati rügement positsioonidele Narva jõele Permisküla-Vasknarva vahele. Aprillis paigutati I pataljon rindele Narva jõe läänekaldale Vasknarva–Permisküla vahelisele maa-alale. Teised pataljonid jäid Vasknarvast kuni Lohusuuni Peipsi põhjarannikule valvesse. 4. mail viidi rügement Peipsi rannakaitselt Djuk-Perevoloka, Narva jõe idakaldal – VasknarvaSmolnitsa lõiku. 9. kompanii võttis pärast saksa üksuse lahkumist ajutiselt kontrolli alla Permisküla juures, umbes 40–50 m kaugusel Narva jões olnud Permisküla saare. Teispool saart on jõgi 200 m lai. Sakslased andsid tihtipeale nende rindelõikudes asuvatele jõesaartele oma nimetused - Permisküla juures asuv väiksemat saart nimetati Maltaks ja suuremat Permissaart - Helgolandiks.

Juunis rakendati 3. piirikaitserügement osaliselt koos 2. Eesti piirikaitserügemendi I pataljoniga Karjamaa–Oru ruumi kindlustustöödele Karjamaa piirkonda. Rajatav kindlustusvöönd algas Peipsi järve põhjakaldalt umbes Karjamaa küla kohalt ning kulges põhja suunas TuusinaKamarnaKatermuKuremäeKurtnaVasevere – Kase – Toila raudteejaamaPühajõe asunduse kaudu kuni Oruni Soome lahe kaldal. Lõpuks jäigi Karjamaa–Oru kaitsevöönd põhjalikult välja ehitamata.

25. juulil 1944 võttis 300. eriotstarbeline diviisi staap üle rindelõigu Narva jõel Peipsi järvest kuni Auvereni. 3. Eesti Piirikaitserügement, mis seni kaitses laia rinnet Vasknarva rajoonis, sai kitsama kaitselõigu Peipsi järve kirdekaldal Smolnitsa külast kuni Narva jõe läänekaldal oleva Eesti-Perevoloka (Djuk-Perevoloka) külani.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Võitleja (Toronto), 1999, mai/juuni, nr. 3 lk 12
  2. Nisumaa. M (2011). Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal.. Tallinn: Varrak.. Lk lk.103-106. 
  3. [1]
  4. T. Hiio, A. Niglas. Estonian Border Defence Regiments in 1944, lk. 982

KirjandusRedigeeri

  • Marek Nisuma, KOLMAS EESTI PIIRIKAITSERÜGEMENT 1944. lk 153-189, LAIDONERI MUUSEUMI AASTARAAMAT, 2005, 5. ISSN 1406-7625
  • Julius Põldmäe. Üks paljudest. Tallinn, 1995;
  • Julius Põldmäe. Mälestuskilde sõjateelt – Eesti mehed sõjatules. Koostanud Mart Tamberg. Saku, 1999, lk. 155–169;
  • K. Villako. Ajarännak. 1. osa. Mälestused lapsepõlvest kuni 1944. aasta sügiseni. Tartu, 1999.
  • Hamilkar Mengel. Suurim armastus II: Teine ja Kolmas Piirikaitse Rügement lahingutules ning täiendusi sõjaraamatule „Suurim armastus”. Geislingen, 1961

VälislingidRedigeeri