1. Suurtükiväegrupp

1. suurtükiväegrupp oli Eesti sõjaväe suurtükiväeüksus Narvas. Koos 3. suurtükiväegrupiga oli 1. suurtükiväegrupp üks kahest Eesti suurtükiväe katteväeosast (A tüüpi suurtükiväegrupp).

1. Suurtükiväegrupp
1. Suurtükiväegrupi embleem
Tegev 15. märts 19241940
Riik  Eesti
Kuuluvus Eesti sõjavägi
Liik Suurtükivägi
Ülesanne Katteväeosa
Suurus Pataljon
Osa 1. Diviis
1. diviisi suurtükivägi
Garnison/staap Narva, Rüütli ja Rahu tänava nurgal
Deviis Kindel surmani rahva vabaduse ja iseseisvuse kaitsel
Värvid Helepunane     
Tähtpäevad 16. jaanuar
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad major/kolonelleitnant Erich Johann Friedrich Toffer (1924–1938)
major Rudolf Krupp (1938–1940)

Ajalugu muuda

15. märtsil 1924 formeeriti 1. suurtükiväerügement kolonelleitnant Hugo Kauleri juhtimisel ümber "1. diviisi suurtükiväeks". Diviisi suurtükiväe koosseisus oli kaks suurtükiväegruppi: 1. suurtükiväegrupp asukohaga Narvas, mis moodustati 1. suurtükiväerügemendist ja 2. suurtükiväegrupp asukohaga Rakveres, mis moodustati 1. kindluse suurtükiväegrupist.[1][2]

1. suurtükiväegrupi moodustajaks ja ülemaks määrati major Erich Johann Friedrich Toffer.[1] Grupi koosseisu kuulusid Vabadussõja-aegsed patareid nr 1–3, hiljem tuli juurde veel patarei nr 4 (endine välipatarei nr. 17).[3] Uue organisatsiooni üheks eesmärgiks oli majanduse lihtsustamine: kadus patareide majandus, iseseisvaks majanduslikuks üksuseks jäi alates 15. märtsist 1924 suurtükiväegrupp. Uus organisatsioon nägi ette grupi patareide koondamise Narva, mida ka sügiseks tehti. 1. diviisi suurtükiväe staap asus Narvas, Rahu tänav 19.

 
76 mm Vene M1902

Kuna grupp oli koondatud ühte, tekkisid grupis ohvitseride ja üleajateenijate kogude elus traditsioonid noorte vastuvõtmisel, vanemsõdurite ärasaatmisel, pidupäevade pühitsemisel jne. Suurt harrastamist leidis ratsasport; 12. septembril 1926 tuli grupp 1. diviisi suurtükiväe vahelistel ratsavõistlustel esikohale.

Jaanuaris 1927 moodustati grupi patarei nr 1 juures õpperühm tagavaraväe allohvitseride ettevalmistamiseks. Õpperühma koondati kogu diviisi suurtükiväest kõrgema ja keskkooli haridusega reamehed. Pearõhk grupis pöördus erialasele väljaõppele. Suveperioodil viibisid grupi patareid laagris, kus nad edukalt esinesid lahinglaskmistel: patarei nr 3 oli mitmel korral üleriigilistel patareidevahelisel võistlusel võitnud esikoha. Intensiivse õppuse kõrval leidis tähelepanu hoolitsemine meeskonna toidu eest, meelelahutus, sport ja eluruumide kaunistamine. 1928. aastal diviisi suurtükiväe ülema korraldatud ruumide võistlusel tuli patarei nr 2 esikohale.

1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlusega" Eesti kaitseväe rahuaegne organisatsioon. Välisuurtükivägi oli koondatud A-, B- ja C-tüüpi gruppidesse. A-tüüpi suurtükiväegrupis (1. ja 3.) on staap, spetsialistide komando, kaks kerge kahuri-, üks kerge haubitsa- ja üks raske kahuri-või haubitsapatarei ning igas patareis on kaks rühma. B-tüüpi suurtükiväegrupis on staap, neli kerget ja kaks rasket patareid. Igas kerges patareis on kolm rühma, igas raskes patareis on kaks või kolm rühma. C-tüüpi suurtükiväegrupis on staap, kaks kerget ja kaks rasket patareid. Igas patareis on kolm rühma.

1928. aastal suurenes grupi koosseis ühe raskepatarei võrra. Samast aastast hakkas grupis toimuma ainult reameeste väljaõpe. Üleminek uuele õppesüsteemile tõi kaasa uue õppekorralduse, töö muutus palju intensiivsemaks. Jägala polügoonile lisandus Kurtna õppeväli; maastiku mitmekesisus ja suuremad koostöövõimalused jalaväega süvendasid väljaõpet. 1931. aasta kroonis grupi sportlikku tegevust: grupi jalgpallimeeskond saavutas üleriigilistel võistlustel esikoha kaitseväes.[1]

Omapäraseks ja kauniks traditsiooniks kujunes grupis patareide aastapäevade tähistamine, mille peatuuma moodustas aktus, kus anti ülevaade möödunud tegevusest, rõhutades eriti võitlusajastut Eesti Vabadussõjas. Niisama kindlalt leidsid tähistamist grupi aastapäevad, mida peeti aastate vältel kord tagasihoidlikumalt, kord pidulikumalt.[4]

Relvastus muuda

Grupi relvastuses oli 1939. aasta algusest kolmes kergekahuri patareis kokku 12–76 mm Vene kahurit ja raskes haubitsapatareis (4. patareis) Olginas kaks 150 mm Saksa haubitsat. Varem oli grupi 3. patareis 4 Inglise 114 mm kergehaubitsat.[5]

Organisatsioon muuda

1. Suurtükiväegrupi määratud sõjaaegne koosseis 1. septembril 1939 oli 655 meest, rahuaegne 413 meest. Tegelikult oli nimekirjas 340 meest,[6] grupi rahuaegsesse koosseisu kuulusid staap, spetsialistide komando, kolm kergepatareid ja üks raskehaubitsa patarei.[7]

Grupi probleemiks oli ohvitseride puudus. 27. septembril 1939 oli koosseisus ettenähtud 24 ohvitserikohast üks vakantne ja 7 pikaajaliste lähetuste ja haigestumiste tõttu täitmata. Neljast suurtükipatareist oli vaid 2. patareis (õppepatareis) ettenähtud 4 ohvitseri. Kahes patareis oli 2 ohvitseri ja ühes üks ohvitser. Grupi ülema major Rudolf Krupi hinnangul ei suutnud väeosa olemasoleva ohvitseride arvuga edukalt täita väljaõppe ega katteülesandeid.[5]

Ülemad muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 Rubach, R: Jooni 1-se suurtükiväepolgu – 1-se suurtükiväegrupi elust ajajärgul 1920.–1932. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 40
  2. Kaitsevägi - Suurtükiväepataljon
  3. Leets, G: 1-sest Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 32
  4. Rubach, R: 1. Suurtükiväegrupi 20 aastat. Sõdur. 1938, nr 1/2, lk 22
  5. 5,0 5,1 Salo, U (2005): Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal.. Tartu: Tartu Ülikool, lk 159
  6. Salo, U (2005): Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal.. Tartu: Tartu Ülikool, lk 260
  7. Salo, U (2005): Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal.. Tartu: Tartu Ülikool, lk 262

Välislingid muuda