Šamanism on üldistav nimetus mitmes kultuuris tuntud usundilistele praktikatele, mille keskmes on vaimudega suhtlemine teatud ekstaatiliste teadvuseseisundite kaudu. Usutakse, et teatud isikutel (šamaanidel; eri rahvastel on kasutusel erinevad nimetused) on kaasa sündinud, õpitud või üleloomulike jõudude või olendite antud võime astuda ühendusse väljaspool inimeste maailma asuvate jõudude või vaimudega, tavaliselt ravimise, ennustamise või mõnele ettevõtmisele soodsate tingimuste loomise eesmärgil. Selleks viib šamaan ennast transiseisundisse (lovesse), kasutades erinevaid tehnikaid nagu laulmine, tantsimine, trummilöömine, hallutsinogeensete ainete manustamine vm. Šamaani sotsiaalne positsioon on erinevates kultuurides olnud erinev. Preestrist eristab šamaani see, et tema autoriteet tugineb pigem tema enda isikule kui formaalsele positsioonile. Siiski on Siberis olemas hierarhilisi šamaanikultuure, milles astmelt madalamad šamaanid saavad kõrgemate šamaanide käest pühitsuse.

Arvatakse, et šamanism (vaimude maailmaga suhtlemine eriliste vahendajate kaudu) on olnud üks vanimaid ja üldisemaid religioosseid praktikaid, mis oli tuntud juba hiljemalt nooremal kiviajal. Tänapäeval on šamanism teatud määral levinud väheste traditsionaalsete kultuuride juures. Suhteliselt hilise ajani oli šamanism levinud saamidel ja sealt on ka eesti rahvapärimusse jõudnud teated "lapi nõidadest". Enim uuritud on Siberi rahvaste ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste šamanismi traditsioonid.

Sõna šamaan on rahvusvahelisse kasutusse tulnud evengi keele kaudu, kuid selle etümoloogia pole lõplikult selge. Ühe versioon järgi on sõna tuletatud tüvest sa-, mis tähendab teadma ja šamaan on seega teadja. Teise hüpoteesi järgi on sõna evengi keelde laenatud hiina keele kaudu ja tuleneb algselt sanskriti sõnast šramana, mis tähendas askeeti. Vene ja saksa keele kaudu on šamaani nimi laienenud erinevate kultuuride vaimudega suhtlejatele. Mitmed uurijad (nt Alice Kehoe, Mihály Hoppal, Tatjana Bulgakova) on kritiseerinud šamanismi mõiste kasutamist, mis võimaldab eksitavalt panna ühte patta väga erineva algupära ja olemusega traditsioonid ja vaimsed tehnikad ning implitseerib ühtse õpetuse või distsipliini olemasolu. Alternatiivina on välja pakutud terminit šamaanlus (vene šamanstvo, inglise shamanhood), mis järgib 19. sajandi vene Siberi šamaanide uurijate kasutust.

Esimesi šamanismi tähelepanuväärseid käsitlusi Lääne-Euroopas oli Mircea Eliade 1951. aastal ilmunud "Le Chamanisme et les techniques archaiques de l'extase". Šamanismi on uurinud antropoloogid, folkloristid ja usundi-uurijad, näiteks Åke Hultkrantz, Anna-Leena Siikala, Mihály Hoppál, Juha Pentikäinen ja paljud teised.

Eesti teadlastest on šamanismi käsitlenud Aado Lintrop, Art Leete ja Anzori Barkalaja.

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

  • Bäckman, Louise & Hultkrantz, Åke. Studies in Lapp shamanism. Stockholm: Almqvist & Wiksell international, 1978. (Stockholm studies in comparative religion 16.), ISBN 91-22-00140-9
  • Siikala, Anna-Leena. Suomalainen šamanismi – mielikuvien historiaa. SKS, Helsinki 1994 (SKS:n toimituksia 565), ISBN 951-717-704-6
  • Lintrop, Aado. Šamaaniraamat. Ilmamaa, Tartu 1995, ISBN 9985-821-22-X
  • Hoppál, Mihály. Šamaanid Aasias ja Euroopas. Varrak, Tallinn 2003, ISBN 9985-3-0679-1

Filmid muuda

  • Quantum Men (Carlos Serrano Azcona) Spain 2011
  • Other Worlds (Jan Kounen) France 2004
  • Bells From the Deep (Werner Herzog) Germany 1993
  • The Mad Masters (Jean Rouch) France 1955
  • Au pays des mages noirs (Jean Rouch) France 1947

Välislingid muuda