Ülo Tambek
Ülo Tambek (1. juuli 1922 Tartu – 31. mai 1979 Tallinn) oli eesti filmirežissöör ja tõlkija.
Aastatel 1941–1945 võttis ta Punaarmeesse mobiliseerituna Eesti Laskurkorpuse ridades osa Teisest maailmasõjast. 1952. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogina.
Aastatel 1947–1953 töötas Õhtulehe toimetuses. 1954. aastast töötas Tallinna Kinostuudios, hilisema nimega Tallinnfilmis dokumentaalfilmide toimetaja, stsenaristi ja režissöörina. 1966. aastast oli ta Tallinnfilmi kroonika- ja dokumentaalfilmide loomingulise tootmisühenduse režissöör. Režissöörina tegi ta üle 40 dokumentaal-, õppe- ja muusikafilmi ning 66 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti". Mõned tema tehtud filmid keelati ideoloogilistel põhjustel. 1968. aastal filmitud dokumentaalfilm "Talupojad" linastus alles 1989. aastal.
Ta on tõlkinud eesti keelde väliskirjandust, sealhulgas kaks romaani sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt": Robert Louis Stevensoni "Must nool" ja James Fenimore Cooperi "Viimane mohikaanlane".[1]
Filmograafia
muuda
|
|
|
Tunnustus
muudaIsiklikku
muudaTema isa oli Elmar Tambek.
Irene Tambek (Irene Kivi) on tema lapselapselaps[viide?].