Ülestõusmispühad

(Ümber suunatud leheküljelt Ülestõusmispüha)

Ülestõusmispühad ehk lihavõttepühad ehk lihavõtted ehk paasapühad, argikeeles ka munadepühad[1], on kristluses liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva (ajavahemikus 22. märtsist 25. aprillini).

Ülestõusmist kujutav ikoon. Kristus on jalge alla tallanud põrgu värava ja tõmbab hauast välja Aadama ja Eeva. Kristust ümbritsevad pühakud, vana mehena kujutatud Saatan on kinni seotud

Pühad mälestavad Jeesus Kristuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist roomlaste poolt Kolgata mäel. See on Jeesuse Kristuse kannatuse mälestamise kulminatsioon, millele eelneb 40-päevane paastu-, palve- ja patukahetsusperiood.

Ülestõusmispühade aja arvutamisel kasutavad katoliku ja õigeusu kirik sama reeglit, kuid kalendrite erinevuse tõttu langevad need ikkagi mõnel aastal erinevale ajale. Näiteks 2012. aastal algasid ülestõusmispühad vastavalt 8. ja 15. aprillil, 2011. aastal mõlemal 24. aprillil, 2013. aastal aga vastavalt 31. märtsil ja 5. mail. 2018. aastal tähistasid katoliiklased ülestõusmispühade algust 1. aprillil, õigeusklikud aga 8. aprillil.

Paljudes riikides on ülestõusmispühad riigipühad, kuid nende pikkus erineb riigiti. Eestis on riigipühaks kuulutatud vaid ülestõusmispühadele eelnev suur reede ja ülestõusmispühade 1. püha. Mitmel pool Euroopas on riigipüha ka ülestõusmispühade 2. püha, kuid Eestis on Riigikogus sellekohased ettepanekud korduvalt tagasi lükatud põhjendusega, et Eestis on kirik ja riik lahus ning Eesti ei ole kristlik riik.[2]

Tähendus ja asend kirikukalendris

muuda

Ülestõusmispühaga tähistatakse Jeesuse üleloomulikku surnuist ülestõusmist, mis on kristliku usu üks peamisi tõekspidamisi.[3] Kristlik teoloogia leiab, et usu kaudu Jumalasse saavad need, kes teda järgivad, vaimselt üles äratatud ning võimaluse käia uuel eluteel, samuti lootuse füüsilisele ülestõusmisele, et elada koos taevariigis.​[4]

Ülestõusmispühadele eelneb kirikukalendris vaikne nädal, mis tähistab Jeesuse ristisurma ja selleni viinud sündmusi. Seepärast on vaikse nädala kristlik kombestik vaikne, mõtlik ja leinaline. Läänekristluses algab vaikne nädal palmipuudepühaga, kui inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Sellel järgnevad suur kolmapäev (leinatakse Jeesuse reetmist), suur neljapäev (tähistatakse viimset õhtusöömaaega), suur reede (mälestatakse Jeesuse ristilöömist ja surma) ja vaikne laupäev (Kristuse puhkamine surmas).[5]

Ülestõusmispühad seevastu on suur rõõmuaeg, kuna need tähistavad Kristuse surnust ülestõusmist ja inimeste lunastamist. 40 päeva pärast ülestõusmispühi (neljapäeval) on taevaminemispüha ehk suur ristipäev. Ülestõusmispühad on kirikukalendri suurimad pühad[6]. Siiski on neil õigeusu kirikus kesksem tähendus, kui katoliku kirikus ja protestantlikes kirikutes, kus tähtsamad on jõulud.

Kiriklikud tavad

muuda
 
Lihavõttemunad

Ülestõusmispühade traditsioonid on kristlikus maailmas erinevad ja hõlmavad päikesetõusu jumalateenistusi, hilisõhtuseid valveid, hüüete ja paasatervituste vahetamist, risti lilledega katmist,[7] lihavõttepühade dekoratsiooniga peakatete kandmist naistel, ringkäike ümber kirikute, ühist lihavõttemunade purustamist (tühja haua sümbol) jne.[8]

Lihavõtteliilia (Lilium longiflorum) on ülestõusmise sümbol läänekristluses, see kaunistab traditsiooniliselt kirikute kantsliala sel päeval ja ülejäänud ülestõusmispühade ajal. Ülestõusmispühade liturgiline värv on katoliku traditsiooni järgi valge, õigeusklikel on see hoopis punane.

Katoliku ja õigeusu kirikus lõppeb ülestõusmispühadega (lihavõtetega) paast ja võib taas liha süüa. Ülestõusmispühade traditsioonilised toidud on mitmesugused muna- ja piimatoidud. Üks tuntumaid paasapühade toite on pasha.

Ülestõusmispühade kombed

muuda

Levinuimaks lihavõttepühadega seotud tavaks Euroopa maades ja ka Eestis on olnud munade värvimine, nende kinkimine ja söömine. Nendel pühadel on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses käisid noormehed külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus tavas toimus noorte leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.[9]

Urbepühal ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikutesse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tuppatoodud pajutibud kuulusid lahutamatult pühade juurde. Kui neid ei olnud varem soetanud, pandi nad munadevärvimise ajaks vaasi. Kui õitsesid sinililled, siis toodi nad koos samblaga tuppa. Tavaks on olnud ka ajatada selleks päevaks taldrikul või kausis muru, millele sai värvitud mune asetada. On valmistatud okstest ja samblast pesi, kuhu on pandud värvitud mune. Lisaks ajatati hiirekõrvule mitmesuguseid oksi, millega ehiti tube.[9]

 
Lihavõttejänest kujutav munadepüha postkaart aastast 1919

Ülestõusmispühad on tänapäeval tugevalt kommertsialiseerunud, mistõttu sageli kõneldakse neist kui munadepühadest, pööramata nende kristlikule taustale erilist tähelepanu.

Ülestõusmispühade ehk munadepühadega seostub komme värvida mune, neid üksteisele kinkida ja koksida – võidab see, kelle muna jääb terveks. Munade värvimise tava päritolu kohta on erinevaid seletusi, täpne algus on teadmata. Ilmselt seostub see paastu lõppemise ja viljakusmaagiaga.

Lastele räägitakse lihavõttepühade ajal lihavõttejänesest, kes peidab öösel majja või aeda mune või maiustusi. Jänes on uue elu sümbol, sest ta poegib väga sageli ja arvukalt.

Ülestõusmispühad Eesti rahvakultuuris

muuda

Eestis on ülestõusmispühadel mitmesuguseid rahvapäraseid nimetusi: lihavõtted, paasapühad, kevadpühad, munadepühad, kiigepühad (maausuliste).

Eesti rahvakalendris algab ülestõusmispühade eelne vaikne (ka suur) nädal urbepäevaga (kirikukombestikus palmipuudepüha). Töid, millega kaasneb palju müra, olid vaiksel nädalal keelatud teha, alustati aga ettevalmistustega lihavõttepühadeks.

Selle nädala neljapäeva nimetati vaikseks neljapäevaks, sest siis reetis Juudas Jeesuse, kes võeti Ketsemane aias kinni. Vaiksel neljapäeval tehti kodus suurpuhastust ja käidi saunas, et vabaneda kõigest vanast ja halvast. Kui vaiksel nädalal olid ilmad külmad, siis pidi pärast pühi soojaks minema. Kui aga ilm oli soe, siis võis tulla vilu kevade. Ilma suhtes ka öeldi, et kui vaiksel neljapäeval sajab, siis pühad tulevad ilusad (või vastupidi).

Vaiksele neljapäevale järgneb suur reede, mil Jeesus löödi Kolgata mäel risti. Sellel päeval puhati ning tööd ei tehtud. Suurele reedele järgneb vaikne laupäev. Vaiksel laupäeval oli Jeesus hauas, oli leinaaeg. Sel päeval küpsetati saia, valmistati kohupiimapirukaid ja -korpe ning värviti mune. Need inimesed, kes enne lihavõttepühi paastuaega pidasid (ei tarbinud lihatoite), võisid kell 12 lihavõtteööl hakata jälle liha sööma. Sellest tulebki nimetus “lihavõtted”.[10]

19. sajandil keelati naistel lihavõttepühal esimesena külla minna, mis toovat ebaõnne. Seetõttu saadeti noormehi ette, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld – nimelt ei lubatud lastel külla minna, neile võidi visata vanad pastlad kaela. Keelatud oli tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama taseme pühadel - uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.[9]

Lõuna-Eestis oli kombeks nende pühade ajaks püstitada kiik ja lõppes talvine kiikumiskeeld. Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis harrastati ülestõusmispühadel lauahüppamist: keskosaga kivile või kännuke asetatud laua mõlemasse otsa seisti ning hüpati kordamööda õhku, nii et kaaslane teisel lauaotsal langes vastu maad. Hüpet üritati teha nii osavalt, et õnnestuks tagasi oma lauaotsale maanduda.[9]

Setude kombestiku maslenitsat tähistatakse vene kirikukalendriga seotud traditsioonis. See on 8. nädal enne lihavõtteid (enne paastu algust) ning seotud idapoolsete talve ärasaatmise kommetega. Nädalast tähistati kõige enam neljapäeva nn. ulasõpäivä ja viimast pühapäeva. Kombestiku erijooneks oli setudel, et kogu lihavõttejärgne nädal oli nn väike lihavõte ja töövaba aeg.

Lihavõttemunad

muuda

Lihavõttemunade andmine on sotsiaalse suhtlemise vorm, kuna kuulub kinkimise ja vastukinkimise hulka. Lihavõttemunad tähistavad ühtlasi uut elu ja kestvust. Varematel aegadel oli oluline see, et kanad olid munema hakanud ning munad olid sel aastaajal juba olemas. Mune varuti pikemat aega - neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune ka kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks.[9]

Mune värviti mitmeti. Levinud olid ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kraabiti värvi maha, kirjutati isegi nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks pandi muna peale taimi ja keerati riidetüki sisse - nii tekkis koorele õrn taimekujutis. Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid.

Munadega tehti ka mitmeid vempe. Tooreid mune sokutati neile munakogujatele, kes ei meeldinud või kelle vastu oli mingi vimm. Kuna noormehed kogunesid ühiselt mune koksima ja sööma, siis oli häbiasi, kui selgus, et sulle oli sokutatud toores muna. Teine tuntud vemp oli puumuna, millega oli võimalik munakoksimisel vastased üle kavaldada. Osavasti värvitud muna ei erinenud millegi poolest loomulikust. Poisid üritasid rahvarohkes olukorras tüdrukutel taskutes kaasavõetud mune puruks pigistada.[9]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013: munadepüha
  2. Miks Eestis ei ole teine ülestõusmispüha riigipüha?, Maaleht, 17. aprill 2017
  3. Torrey, Reuben Archer (1897). "The Resurrection of Christ". Torrey's New Topical Textbook.
  4. "Jesus Christ". Encyclopædia Britannica Online. Encyclopædia Britannica.
  5. Cooper, J.HB. (23 October 2013). Dictionary of Christianity. Routledge. p. 124. ISBN 9781134265466.
  6. Ülestõusmispühad EELK kodulehel
  7. Whitehouse, Bonnie Smith (15 November 2022). Seasons of Wonder: Making the Ordinary Sacred Through Projects, Prayers, Reflections, and Rituals: A 52-week devotional. Crown Publishing Group. p. 95-96. ISBN 978-0-593-44332-3.
  8. Christian belief and practice. Heinemann. ISBN 978-0435306915.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 Lihavõttepühad. Rahvakalender. folklore.ee
  10. Lihavõtted, munadepühad, ülestõusmispühad. Eesti rahvakalender.

Välislingid

muuda