Üleloomulikkus
Üleloomulikkus on omadus, mis tähistab millegi jäämist väljapoole tavalisele inimesele tavapäraste meeleelundite abil kättesaadavat maailma. Eri kultuurides võidakse piiri loomuliku/loodusliku ja üleloomuliku vahel määratleda ja mõista erinevalt. Üleloomulikkuse mõistega on tihedalt seotud religioon, mille oluliseks osaks on tavaliselt suhe jumalate, vaimude ja teiste üleloomulike olenditega.
Üleloomulikkus võib väljenduda väga paljudel viisidel. Arvestades, et tegemist on nähtustega, mida ei saa tajuda meeltega, siis üleloomulikud nähtused ega olendid ei ole käega katsutavad. Üleloomulikuga on võimalik ühendust võtta juhul, kui on erilised võimed või ollakse vastavas psüühilises seisundis (šamaanid, nõiad jt). Võimete puudumisel võib läbi viia maagilisi riituseid, loitse jt. Üleloomulike olendite alla kuuluvad nt inglid, deemonid, vaimud, poltergeistid, jumalad. Üleloomuliku ja loomuliku vaheline olev piir muutub vastavalt inimtunnetuse arengule[1].
Üleloomulikkus ei piirdu ainult olenditega, vaid sinna kuuluvad ka nähtused nagu nt telepaatia, telekinees, hõljumine, loomadega suhtlemine, maagia, nõidus, divinatsioon, põrgu, taevas ja uuestisünd ning teised nähtused, mis ei allu looduslikele seadustele. Tavaliselt tulenevad üleloomulikud ideed ja uskumused folkloorist, mütoloogiast ja religioonist. Sellepärast erinevad need ka olenevalt territooriumist ja rahva uskumusest. Üleloomulikkuse vastand on loomulikkus ehk profaansus, mille alla käivad kõik olendid, nähtused, mis on meile aistitavad, tajutavad objektiivse reaalsusena. Transtsendentsed üleloomulikud olendid on sellised, kes on olemas väljaspool inimese kogemusvälja: nende olemus ja eksistents on hoomamatud, mis tähendab, et igal inimesel on vastavast transtsendentsest olendist või nähtusest isiklik ettekujutus.[2]
Etümoloogia muuda
Kõige esimesena ilmus üleloomulikkust iseloomustav sõna kreekakeelsetes usutekstides ning teadaolevalt esimest korda kasutati seda aastal 444 pKr Aleksandria Kirilli tekstides, kes oli Aleksandria patriarh 412.–444. aastal. Ta kasutas seda mõistet, et kirjeldada inimese ja Kristuse lähedust, mis ületab inimese kui looduse loomulikkuse piirid. 15. sajandil tõlkis iiri teoloog, filosoof ja poeet Johannes Scotus Eriugena Pseudo-Dionysiuse 9. sajandi teoseid. Nendest tekstidest ilmus esimest korda läänemaailma teoloogias keskaja ladinakeelne sõna supernaturalis, millel on järgnevad tähendused: kõrgem olend; Jumalast või jumala antud; ebaloomulik; jumalik. Supernaturalis koosneb sõnadest super 'peal, üle' ja naturalis 'loomulik'. Sõna supernaturalis hakkas erakordselt levima tänu püha Aquino Thomasele, kes oli esimene kes hakkas sõna supernaturalist läbivalt oma tekstides kasutama. See tähendab, et üleloomulikkus on sügavalt põimunud usuga ja eriti silmapaistev kristluses. [3][4]
Religioon muuda
.jpg)
Üleloomulikkus väljendub religioonis kõige enam ja on religiooni üks suurimaid ja tähtsamaid osi. Kõige enam väljendub üleloomulikkus religioonis eri olendite ja kohtadega seoses. Teoloogias nimetatakse üleloomulikuga seonduvat üleloomulikuks väeks. Üleloomulikkus on omane jumalatele, vaimudele, hingedele jne.[2]
Jumal muuda
Kõige tähtsam olend ja kesksem osa on enamikul religioonidel Jumal. Jumal mõjutab maailmas inimeste saatust ja nende eksistentsi. Jumalal võib olla mitu hüpostaasi ja olenevalt Jumalast eri omadusi. Kristliku Jumala peamised omadused on kõiketeadmine, majesteetlikkus ja ka kõike ületav vägi. Jumal on transtsendentne üleloomulik olend.[2]
Saatan muuda
Saatan on Jumala loodud vaim, kes on astunud Jumala vastu välja ja esineb kui Jumala opositsioon. Saatan sümboliseerib headuse vastandit, kurjust ja negatiivsust ning Jumala suurimat vaenlast. Saatan eksitab pahatahtlikult inimesi õigelt teelt kõrvale ning tal on samamoodi nagu Jumalal palju käsilasi ja liitlasi. Et kurjusest ja Saatanast pääseda, peab inimene teadma lunastusõpetust ja tegema vahet heal ja kurjal; peab käituma vastavalt usureeglitele ja hoiduma pattudest. Kurjust sümboliseerivaid olendeid on ka teisi, näiteks Leviathan, Vritra ja deemonid, kes on kurjust sümboliseerivad vaimud. On ka teisi loodususundeid, kus kurja ja hea vahel ei ole konkreetset piiri ning kurjuse kehastus võib vahel ka olla hea (nt Vanapagan).[2]
Ingel muuda
Mitmes religioonis on inglid olendid, kes teenivad jumalat. Inglid ei ole lihast ja luust, kuid nad on kõrgemal positsioonil kui inimene. Ingel on kristluses ja islamis üleloomulik olend, kes allub Jumalale ja toimib kui Jumala saadik. Ingli põhiülesanne on aga teenida inimesi ja neid kaitsta. Sellest on ka tulenenud sõna "kaitseingel". Usuliste tekstide järgi kujutletakse ingleid kui sootuid, igavesi ja täiuslikku olendeid. Katoliku kirikus jagunevad inglid hierarhiapõhiselt, mille eesotsas on seitse peainglit. Peainglid on Miikael, Gabriel, Raafael, Uuriel, Raguel, Sarakiel ja Jeremiel. Tavaliselt kujutatakse ingleid tiibadega, kuid selline kujutlus inglitest ei ole päris korrektne, sest piiblis ei ole mitte ühelgi inglil tiibu.[2]
Hing muuda
Hing on nähtus, mis on keha elustav. Hinge tähendus ja kujutlus on olnud läbi ajaloo seotud tuulega, hingamisega. See on tulenenud algul loodusunditest ning sümboliseerib väge ja elujõudu. Hingel on religioonis ja usundites palju tagamõtteid, kuid peamiselt on hing seotud nii inimese pilgu, varju kui ka teisikuga. Hing jaguneb kolme arengufaasi, mis on järgnevad: vägi, elujõud (seotud vere ja pulsiga) ning vabahing (võib kehast eralduda). Vabahingel on kaks vormi, milleks on irdhing, mis võib kehast lahkuda ja vajaduse korral naasta, ning siirdhing, mis siirdub ühest kehast teise. Loodusundites on vaimud tihedalt seotud ka haldjatega, kes võivad tekkida siirdhingedest. Hinged võivad ilmneda ka kummituse, tondi või mardusena. Eri usundites ja religioonides on hinged väga kõrgelt austatud ja ka Eestis mälestatakse surnuid hingedepäeval.[2]
Teispoolsus muuda
Üks üleloomulikkuse tähtsaim osa on teispoolsus, mis on aktuaalne kõikides religioonides ja usundites. Teispoolsus võib olla nii taevas (paradiis) kui ka allilmas (põrgu). Mõnes usundis on teispoolsus kusagil seni teadmata asukohas (Egiptuse usundis läänekaares). Traditsiooniliselt ei tunta teistes usundites ja religioonides peale kristluse teispoolsuse dualismi. Mõnedes usundites on vastavalt suremisviisidele ja teistele tingimustele võimalik pärast surma sattuda üleloomulikesse paikadesse. Näiteks Skandinaavia usundites läheb sõjas langenu valhallasse, mis tähendab "langenud sõdurite saal". Kristluses on aga selgelt piiritletud teispoolsus patustajatele ning päästetuile, milleks on vastavalt põrgu ja taevas.[2]
Karma muuda
Karma on tehtu tagajärge reguleeriv loodusseadus. Tegude alla lähevad kõik füüsilised tehtud teod kui ka mõttelised ja sõnalised aktid, mis määravad inimese surmaeelse teadvuse ja selle, kas taassündinu elu tuleb eelmisest parem või halvem. Iga inimene peab iga oma tehtud teo, öeldud sõnade ja mõeldud mõtete eest seisma. Need kutsuvad esile igale aktile vastava tagajärje, olenevalt tehtud teo headusest või halvast. Tagajärjed avalduvad tulevastes eludes. Karmat on ka eri usundites võimalik vältida, nt hinduismis positiivse karma kuhjumisel või budismis oma valede ja halbade tegude endale teadvustamisel ja mõistmisel.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 13
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kulmar, Tarmo. 2005. Üldine usundilugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Encyclopedia. 2018. Supernatural. Available at https://www.encyclopedia.com/philosophy-and-religion/other-religious-beliefs-and-general-terms/religion-general/supernatural, accessed March 16, 2021.
- ↑ Etymonline. Supernatural. Availabe at https://www.etymonline.com/word/supernatural, accessed March 17, 2021.