Ülalõualuu
Ülalõualuu ehk ülalõug (ladina keeles maxilla) on paljudel selgroogsetel peas paiknev paariline näokolju luu.[1] Ülalõualuu on osa suulaest ja ninaõõne seinast. Luule kinnituvad ülahambad.[2]
Ülalõualuu areng, anatoomia, asend, kuju, lihased, sooned ja närvid, morfoloogia ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Ülalõualuu on abiks enamiku loomade normaalsel toitumisel.
Roomajatel muuda
Madudel muuda
Madudel esineb ülalõualuul, vastavalt sugukondadele ja perekondadele mitmeid anatoomilisi varieeruvusi, mille kirjeldamisel puudub uurijate seas üksmeel. Nii näiteks arvatakse, et saaklooma liikumatuks muutmisel ja ka enesekaitsel kasutavad rästiklased ülalõualuul paiknevaid liikuvaid mürgihambaid, kuid teiste uurijate arvates liiguvad mitte hambad, vaid ülalõualuu. Enamikul madudel on ülalõualuu ühendatud näokoljuga liikuvate ühenduste abil, mis võimaldab madudel endast tunduvalt suuremat saaki edukalt alla neelata.
Imetajatel muuda
Inimestel muuda
Inimestel koosneb luu ülalõualuukehast (corpus maxillae) ja sellelt lähtuvatest ülalõualuujätketest: otsmikuluumine jätke, sarnaluumine jätke, alveolaarjätke ja suulagijätke.
Viited muuda
- ↑ Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 107, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 861:2004.
Välislingid muuda
- Nathan J. Kley,Prey Transport Mechanisms in Blindsnakes and the Evolution of Unilateral Feeding Systems in Snakes, Amer. Zool. (2001) 41 (6): 1321-1337. doi: 10.1093/icb/41.6.1321, Veebiversioon (vaadatud 13.01.2014) (inglise keeles)
- Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 59, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- Terminologia Anatomica, A02.1.12: Maxilla. Ülalõualuu.