Ökoterrorism
|
See artikkel räägib terrorismist eesmärgiga kaitsta keskkonda; terrorismi vormi kohta, milles keskkonda kahjustades püütakse saavutada eesmärke, vaata artiklit Ökoterrorism (ökorelv) |
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2011) |
Ökoterrorism on terrorivõtete kasutamine eesmärgiga kaitsta keskkonda[1]. Terror, mida kasutatakse inimeste ja/või nende omandi vastu, avaldub enamasti vägivalla-, sabotaaži- ja vandalismiaktidena. Populaarsemateks meetoditeks on näiteks süütamine või tree spiking, mis kujutab endast puu sisse metallist ogade paigaldamist, mis puu raiumise korral kahjustavad raiumiseks mõeldud varustust, kuid vahel ka raieseadmete kasutajat.[2] On oluline märkida, et ökoterrorismi eesmärgiks on pigem takistada keskkonnale kahjulikku tegevust või luua varalist kahju, ning mitte kasutada õigustamatud vägivalda.
Ökoterrorismi terminit kasutatakse ka legaalsete mittevägivaldsete keskkonnakaitseaktsioonide "sildistamiseks" nende halvustamise või nende tegevuse takistamise eesmärgil[1].[3]
Ökoterrorismi all võidakse mõnikord mõelda ka terrorismi vormi, kus relvana kasutatakse ökorelva[1].
Ajalugu
muuda"Ökoterrorism" tuli inglise keeles terminina kasutusele 1960ndatel, kuid selle klassifikatsiooni alla sobituvaid akte esines ka varem. Laiema populaarsuse saavutas ökoterrorism radikaalsete keskkonnaliikumiste ajastul 70ndatel aastatel. Ökoterrorismi ja radikaalse keskkonnakaitse põhilisteks esindajateks kujunesid tihedalt koostööd tegevad organisatsioonid ELF (Earth Liberation Front) ja ALF (Animal Liberation Front, eesti keeles tuntud ka kui Loomadevabastusrinne) - ALF asutati 1976 aastal ning kujunes 1992 aastal asutatud ELFile suureks eeskujuks. Organisatsioonide juured paiknevad Suurbritannias, kuid need laienesid juba oma algusaastatel Euroopasse, Ameerika Ühendriikidesse ning Kanadasse[4], kuid on praeguseks levinud üle maailma.
Riikide strateegia ökoterrorismi vastu
muudaRahvusvaheline vastus ökoterrorismile oli ja on endiselt varieeruv, sest legaalne määratlus terrorismile on määratud siseriiklikul tasandil. Üldiselt on populaarsemateks meetoditeks aga poliitiline tagakiusamine, keskkonnakaitse grupeeringute määratlemine terroristlikeks organisatsioonideks või kohtuvõimu utiliseerimine terroristide ja potentsiaalsete terroristide karistamiseks[3]. Osades riikides on kasutatud ka erinevaid julgeoleku operatsioone, karistamaks terroriste. Euroopa Liit ei ole loonud ühist strateegiat ökoterrorismiga võitlemiseks.[5]
Näiteid lähenemistest:
- Ameerika Ühendriigid: terrorismivastane tegevus nii keskkonnakaitse organisatsioonide terroristlikeks organisatsioonideks nimetamise kaudu kui ka arreteerimiste ning karistamiste kaudu. Lisaks sellele korraldati Operation Backfire, mis oli strateegiline lähenemine ELFi ja ka üksiküritajate takistamiseks. [6]
- Venemaa: uute tegevust takistavate seaduste loomine, kus organisatsioonidega seotud keskkonnaaktiviste koheldakse kui võõragente ning ohte riigile. Innustatakse tagakiusamist ja karistamist ning keskkonnakaitse grupeeringuid nimetatakse ekstremistideks.[3]
- Saksamaa: ennetav tegevus - Baierimaal on politseil õigus isikuid 30 päeva kinni pidada kui neid terrori ohuks peetakse, isegi juhul kui puuduvad tõendid kavandatud rünnaku kohta. Seadust ei loodud spetsiifiliselt ökoterrorismiga võitlemiseks, kuid kohandati arvestades kasvavat ohtu. Lisaks sellele tembeldatakse erinevaid aktivistide rühmitusi terroristlikeks grupeeringuteks.[7]
- Suurbritannia: terrorismivastane tegevus infiltreerimise kaudu, näiteks Operation Washington 90ndatel, kus võeti sihikule ka Greenpeace. Strateegia põhiliseks kriitikaks on kujunenud eetilised küsimused kui avastati, et mitmed agendid olid loonud aktivistidega pered. [8]
- Prantsusmaa: kasutab nii mahasurumist kui ka kohtuvõimu, püüdes laiali saata ka kliimaaktivistide rühmitusi, mis tihti ei kujune kohtus aga edukaks.[3][9]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.07.2011)
- ↑ Douglas, Long (2004). Ecoterrorism (Library in a Book) (inglise). New York: Facts on File. Lk 5-8. ISBN 0-8160-5525-4.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Tayler, Letta; Schulte, Cara; Rall, Katharina (28. november 2019). "Targeted: Counterterrorism Measures Take Aim at Environmental Activists". Human Rights Watch. Vaadatud 5. juuni 2025.
- ↑ Best, Steven; Nocella, Anthony J. (2006). Igniting a Revolution (inglise). Kanada: AK Press. ISBN 9781904859567.
- ↑ Berlato, Sergio (1. aprill 2014). "Eco-terrorism: EU definition and countermeasures". Vaadatud 5. juuni 2025.
- ↑ "Eco-Terror Indictments 'Operation Backfire' Nets 11". Federal Bureau of Investigation. 20. jaanuar 2006. Vaadatud 5. juuni 2025.
- ↑ Gayle, Damien (24. mai 2024). "Alarm as German climate activists charged with 'forming a criminal organisation'". The Guardian. Vaadatud 5. juuni 2025.
- ↑ Lewis, Paul; Evans, Rob (28. oktoober 2020). "Secrets and lies: untangling the UK 'spy cops' scandal". The Guardian. Vaadatud 5. juuni 2025.
- ↑ Guillot, Louise (11. august 2023). "French court suspends ban on climate movement accused of 'ecoterrorism'". Politico. Vaadatud 5. juunil 2025.
Kirjandus
muuda- Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [2] (vaadatud 10.07.2011)