Õigus veele ja kanalisatsioonile
Õigus veele ja kanalisatsioonile on õigus saada piisavas koguses ohutut joogivett isiklikuks ja koduseks kasutamiseks ning kasutada sanitaarruume.[1]
Õigus veele hõlmab veekasutust, mis on vajalik inimväärse elu tagamiseks: joomiseks, riiete pesemiseks, toidu valmistamiseks ning isiklikuks hügieeniks ja eluaseme puhastamiseks.
Riigil on siin kolme liiki kohustusi.
1. Kohustus austada tähendab, et riik ei tohi seda õigust rikkuda ega sellesse sekkuda. Seega on keelatud järgmine käitumine:
- veele juurdepääsu keelamine või takistamine;
- vee reostamine või muul viisil selle kvaliteedi halvendamine;
- diskrimineerivate tavade kohaldamine vee jaotamisel.
2. Kohustus kaitsta tähendab, et riik peab takistama teistel õigust rikkumast. See hõlmab järgmist:
- asjakohaste õigusaktide vastuvõtmine;
- kolmandate isikute takistamine, kui nad üritavad keelata veele võrdset juurdepääsu;
- veereostuse vältimine.
3. Kohustus täita tähendab, et riik peab võtma meetmeid, et tagada selle õiguse realiseerimine. See hõlmab järgmist:
- riikliku veepoliitika vastuvõtmine;
- vee hügieenilise kasutamisega seotud teadmiste pakkumine;
- vee madala hinna tagamine (nii palju kui võimalik).
Õigus tuleneb inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 lõikest 1, vesi on elatustaseme lahutamatu osa.
Vesi on oluline ka lihtsalt ellujäämiseks.
- ↑ "õigus veele ja kanalisatsioonile". Vaadatud 20. augustil 2024.