Ava peamenüü

Tsirkulatsioon ehk õhuvoolude süsteem moodustub püsivatest õhurõhuerinevustest. Põhjapoolkeral sõltuvad need kahest püsivast õhurõhualast, Assoori maksimumi (kõrgrõhuala) ja Islandi miinimumi (madalrõhuala) vahekorrast ehk NAO-st (Põhja-Atlandi võnkumine). Rõhuerinevusest sõltub, kas stratosfääris valitseb läänevool (rõhuerinevused suured, positiivne NAO) või idavool (rõhuerinevused väikesed, negatiivne NAO). Nendest rõhuerinevustest sõltub ilmapilt Euroopas, mis jaguneb tüüpolukordadeks ehk tsirkulatsioonitüüpideks.

TsirkulatsioonitüübidRedigeeri

Tsirkulatsioonitüüpide klassifikatsioone on erinevaid, sõltudes piirkonnast, mis kirjelduse keskmeks võetakse. Eesti jaoks on osutunud praktiliseks Wangenheim-Girsi klassifikatsioon, mida järgnevalt kirjeldatakse.[1]

Tsonaalne tsirkulatsioon (W- ehk läänetüüp)Redigeeri

Tekib positiivse NAO korral. Valdavad on läänetuuled, Põhja-Atlandilt jõudvad tsüklonid ja nendega saabuvad niisked õhumassid toovad kaasa niisked suved (kusjuures õhk võib olla soe) ja soojad talved.

Poolmeridionaalne tsirkulatsioon (E- ehk idatüüp)Redigeeri

Tekib negatiivse NAO korral. Nimetatakse vahel ka lihtsalt meridionaalseks tüübiks ning tähistab olukorda, kus õhuvool tuleb idast, lõunast või kagust. Sõltuvalt aastaajast ja tuule suunast mõjutab see ilma erinevalt.

  • Idatuul toob tavaliselt kaasa Venemaa kõrgrõhkkondade kuiva õhu, suvel sooja või palavuse, talvel külma või pakase.
  • Lõunatuul talvel olulisi muutusi ei too, sest õhutemperatuuri samajooned asuvad jaanuaris põhja-lõunasuunaliselt (põhiline mõjutaja on ida-läänesuunaline rõhkkondade vastasseis)
  • Kagutuul mõjub üldjuhul nagu idatuul, kuid vahel harva võib tuua kohale kaugelt lõunast sooja õhumassi

Meridionaalne tsirkulatsioon (C-tüüp)Redigeeri

Tähistab õhuvoolu põhjast. Talvel mõju ilmale väike, sest temperatuuri samajooned on põhja-lõunasuunalised, kuid kevadel võib kaasa tuua külma ilma, sest põhja pool ei ole veel soojaks läinud.

ViitedRedigeeri