Ämblikuvõrkkestaks ehk arahnoideaks (ladina keeles arachnoidea mater) nimetatakse kesknärvisüsteemiga loomadel peaaju ja seljaaju ühte kesta.

Ämblikuvõrkkesta areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

RoomajatelRedigeeri

MadudelRedigeeri

Madudel on ämblikuvõrkkesta vähe uuritud.

ImetajatelRedigeeri

InimestelRedigeeri

Suuraju ämblikuvõrkkestRedigeeri

Ämblikuvõrkkest on kolmest ajukesta kihist keskmine.

Kesta ja peakolju vahel paikneb aju-kõvakest (dura mater encephali) ja nende vahel on subduraalruum, mis sisaldab ajuvedelikku.

Ämblikuvõrkkestale järgneb peaaju kattev pehmekest (pia mater) ja nende vahel on subarahnoidaalruum (cavitas subarachnoidealis), mis sisaldab aju ainevahetuses osalevat lümfitaolist ajuvedeliku.[1]

Aju pehmekesta ja ämblikuvõrkkesta nimetatakse koos vahel ka leptomeningeseks.[2]

Ämblikuvõrkkest on õhuke, veresoonteta läbikumav leste.

Ämblikuvõrkkestast sopistuvad veenide sisse kurrud- ämblikuvõrkkesta sõmervohandid (granulationes arachnoideae), nende kaudu imendub aju-seljaajuvedelik venoossesse vereringesse.

Seljaaju ämblikuvõrkkestRedigeeri

Seljaaju ämblikuvõrkkest (arachnoidea mater spinalis) on seljaajukestadest keskmine.[3]


PatoloogiaRedigeeri

Inimestel seostatakse ämblikuvõrkkestaga mitmeid haiguslikke seisundeid. Ämblikuvõrkkestapõletik on arahnoidiit. Pehmekesta ja ämblikuvõrkkesta põletik on leptomeningiit. Subarahnoidaalne hemorraagia on ämblikuvõrkkestaalune verejooks.

Ämblikuvõrkkestaga seostatakse ka hea ja pahaloomulisi kasvajaid.

ViitedRedigeeri

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 213, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  2. "Meditsiinisõnastik" 406:2004.
  3. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 552, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.

VälislingidRedigeeri