Zinaida Serebrjakova

Zinaida Serebrjakova
	Autoportree Pierrot'na (1911)
Sünninimi	Zinaida Jevgenjevna Lansere
Sündinud	10. detsember (vkj 30.november) 1884; Neskutšne, Kurski kubermang, Venemaa keisririik
Surnud	19. september 1967; Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	venelane, prantslane (alates 1947. aastast)
Kunstivool	orientalism, uusklassitsism
Tuntud teoseid	"Lõikus" (1915) "Sügisene rohelus" (1908) "Tualettlaua taga" Autoportree (1909)

Zinaida Jevgenjevna Serebrjakova (vene keeles Зинаида Евгеньевна Серебрякова; neiupõlvenimi Lansere (Лансере); 12. detsember (vkj 30. november) 1884 Neskutšnoje, Kurski kubermang, Venemaa keisririik – 20. september 1967 Pariis, Prantsusmaa) oli vene ja prantsuse maalikunstnik.^[1]^[2]

Perekond muuda

Zinaida Lansere sündis Venemaa keisririigis Harkivi lähistel Neskutšnoje mõisas prantsuse päritolu vene kunstnike ja arhitektide Benois'de perekonda.^[1]^[3]

Zinaida vanemad Jevgeni ja Jekaterina Lansere olid maalikunstnikud.^[4] Tema vanaisa Nicholai oli silmapaistev arhitekt ja Venemaa Teaduste Akadeemia liige.^[5] Tema onu Aleksandr Benois oli maalikunstnik ja kunstirühmituse Mir Iskusstva asutaja.^[6]

Elukäik muuda

1900. aastal lõpetas Zinaida gümnaasiumi ja alustas Peterburis õpinguid kunstikoolis. Zinaida käis kunsti õppimas ka Itaalias ja Pariisis Académie de la Grande Chaumière'is. Tema õpetajate hulgas olid kunstnikud Ilja Repin ja Osip Braz.^[1]

1905. aastal abiellus Zinaida Lansere raudteeinsener Boriss Serebrjakoviga ja võttis tema perekonnanime.^[1] Paaril sündis neli last: Jevgeni (1906), Aleksander (1907), Tatjana (1912) ja Jekateriina (1913).^[2]

"Tualettlaua taga" (1909)

Zinaida Serebrjakova kuulsaima autoportree "Tualettlaua taga” (1909, Tretjakovi galerii) realism, rõõm ja originaalsus peegeldavad tema õnnelikku kodust elu. Maali esitleti 1910. aastal Mir Iskusstva korraldatud näitusel, kus see võeti entusiastlikult vastu ja osteti Tretjakovi galerii kogusse.

"Hommikusöögil", 1914

Serebrjakova kujutas maalidel sageli ka oma lapsi, nagu näiteks maalil "Hommikusöögil" (1914), mida peeti harmooniliseks ja rõõmsameelseks, kuid samas ebasentimentaalseks. Serebrjakova aktimaalid olid samuti kõrgelt hinnatud.^[1]

"Lõikus", 1915

Serebrjakova usk rahvuslikku kunsti kajastub tema talupoegade maaliseerias, kus on kujutatud taluperenaisi põllul töötamas ja puhkamas. ^[1]

Serebrjakova liitus Mir Iskusstva liikumisega 1911. aastal. ^[2]

1917. aastal esitati Serebrjakova kandideerima Peterburi Kunstide Akadeemia liikmeks, valituks osutununa oleks temast saanud asutuse esimene naisakadeemik, kuid valimised jäid oktoobrirevolutsiooni tõttu ära.^[1]

1919. aastal suri Serebrjakova abikaasa Boris tüüfusse ning kunstnik pidi laste ja haige ema toetamiseks Neskutšnojest Peterburi kolima. Pere elas vaesuses ja Serebrjakova oli sunnitud oma maale söögi ja riiete ostmiseks odavalt müüma. Olude sunnil hakkas ta lõuendi ja õlivärvide asemel kasutama pastellkriite papil.^[1]

1924. aastal kolis Serebrjakova temalt tellitud seinamaalingu tegemiseks Pariisi. Poliitiliste olude tõttu polnud tal võimalik enam Nõukogude Liitu naasta ning ta jäi elu lõpuni Prantsusmaale pagulusse. Serebrjakova polnud Pariisis õnnelik, sest tundis, et prantslased ei mõista tema lihtsat vene kunsti.^[1]

Serebrjakova reisis Bretagne'is, Alžeerias ja Marokos; tema tolle perioodi kõige hinnatumad teosed kujutavad Bretagne'i talupoegi.

1966. aastal tunnustas Nõukogude Liidu valitsus Serebrjakova panust vene kunsti ning korraldas rändnäituse tema teostest.

Serebrjakova suri 1967. aasta 20. septembril, ta on maetud Pariisi Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.^[1]