Wolfe Creeki meteoriidikraater

Wolfe Creeki meteoriidikraater on hästisäilinud meteoriidikraater Austraalias Lääne-Austraalia[1] osariigis Suure Liivakõrbe põhjapiiril, umbes 150 km Halls Creeki linnast lõuna pool. Kraatrit ümbritseb Wolfe Creeki meteoriidikraatri rahvuspark.

Wolfe Creeki meteoriidikraater (Lääne-Austraalia)
Asukoht Lääne-Austraalias

Kraatri vanust väga täpselt dateeritud ei ole, kuid kraatrit peetakse umbes 300 000 aasta vanuseks[1] – suhteliselt noor kraater, arvestades geoloogilist ajaskaalat. Kraater on nime saanud lähedalasuva Wolfe Creeki jõesängi järgi. Eurooplased avastasid kraatri alles 1947. aastal[2] vaatluslennu käigus, kuid aborigeenidel oli kraater teada juba tunduvalt varem.

Kraatri diameeter on 870–950 meetrit (keskmine diameeter on 880 meetrit)[1]. Kraatri valli ja põhja kõrguste vahe on 60 meetrit.

Avastamine muuda

Kraatri avastasid eurooplased alles 1947. aastal. Kraatri avastas dr Frank Reeves koos kahe kaaslasega Canningi settebasseini vaatluslennu käigus. Maapinnal külastati kraatrit juba kaks kuud hiljem. Esimestena kirjeldasid kraatrit Reeves ja Chalmers oma uurimuses aastal 1949 [3]. Kraatri kokkupõrkelist päritolu kinnitab kraatrist ja selle lähiümbrusest leitud meteoriitne materjal.

Morfoloogia muuda

Wolfe Creeki meteoriidikraater on umbes 880-meetrise diameetriga lihtkraater. Wolfe Creeki kraatri puhul on tegu üksikkraatriga, mitte meteoriidiväljaga, see tähendab väiksemaid kõrvalkraatreid pole Wolfe Creekis avastatud. Kraatri tekkimise ajal purustati suur hulk kivimeid ja need heideti nende lasumusjärgsest asukohast välja. Kraatri ümber ja äärtel on suured, mitme tonni raskused purustatud kivimiplokid. [3]

Kvartsiidi deformatsioon kraatrivallidel viitab, et kui kraatri tekke põhjustas meteoriidiplahvatus, siis oli meteoriidi langemise suund kirdest edelasse. Sellele järeldusele on jõutud, kuna rohkem on purustatud kivimeid ja väljalennutatud kivimeid kraatrist edelasse jääval maa-alal ja just selles osas on kivimid kõige rohkem kurrutatud ja pragunenud. [3] Veel viitab meteoriidiplahvatusele see, et roostetanud ja oksüdeerunud meteoriiditükke (inglise shale ball) on leitud just kraatrist edelasse jäävalt maa-alalt kuni 4 km kaugusel kokkupõrke keskmest. Enne kokkupõrget kattis ala lateriit ja selle all asuv kvartsiidikiht. Praegugi veel võib kraatri äärtel näha segipaisatud lateriidi kihte purustatud kvartsiidikihtide vahel.

Kraatrivalli välisnõlv tõuseb kuni 15° nurga all ja ulatub kuni 35 meetrit üle ümbritseva liivase tasandiku. Kraatrivalli sisemine nõlv on järsem ja langeb kuni 40° nurga all 55 meetri sügavusele, kraatri sisemisel nõlval võib esineda ka püstloodseid seinu, kus vahelduvad segipaisatud lateriidi- ja kvartsiidikihid. Kraatri sisse jääv ala on küllaltki tasane, kuid tõuseb natuke keskme poole. Kraatri põhi ulatub kuni 25 meetrit allapoole ümbritsevat liivast tasandikku.

Meteoriit muuda

Suurem osa meteoriidijäänuseid on äärmiselt oksüdeerunud ja ilmnevad vaid kihtsete rauamineraalidena kraatrivallil. Nad esinevad tavaliselt klastritena, mis võivad kaaluda kuni 250 kilogrammi[4] ja võivad olla sulanud lateriitsesse kraatrit katvasse materjali. Nendest klastritest võib leida suure fosforisisaldusega šreibersiidisooni ja -fragmente.

Oksüdeerunud materjalist on leitud harulasi mineraale nagu reeversiit ja cassidiit.

Wolfe Creeki meteoriit on klassifitseeritud keskmise oktaedriidina, kuuludes raudmeteoriitide keemilisse gruppi IIIAB[1].

Impaktefekt muuda

Kraater on tekkinud umbes 50 000-tonnise[2] raudmeteoriidi kokkupõrkel Maaga, meteoriidi kiirus arvatakse olevat olnud 15 km/s ja liikumissuund kirdest edelasse. Kokkupõrkel Maaga tekkis umbes 880 m diameetriga kraater.

Kraatri tekkimise ajal võis kraatri sügavus ulatuda 150 meetrini, kuid praeguseks on see suures ulatuses täitunud liiva ja kipsiga. Kokkupõrke käigus meteoriit suures osas aurustus. Meteoriidi suurest massist ja kiirusest tulenev energia muundus väga lühikese aja jooksul kuumuseks ning selle tulemusel suurem osa meteoriidist aurustus või sulas. Aurustusid ka kokkupõrke keskmes olevaid kivimid. Suur kuumus põhjustas ka kokkupõrkepiirkonnas olevate kivimite sulamist ja purunemist. [2]

Mineraloogia muuda

Wolfe Creeki kraatrist leitud meteoriiditükid on tugevalt oksüdeerunud. Näidised koosnevad täielikult või peaaegu täielikult raudoksiididest. Selle põhjused võivad olla järgmised:

  • kokkupõrge toimus kaua aega tagasi ja meteoriidikildudel on olnud aega oksüdeerumiseks;
  • meteoriit sisaldas palju mineraali lawrencite (Fe,Ni)CI2, mis aitas kaasa kiirele lagunemisele;
  • kokkupõrkel Maaga purunes meteoriit väikseteks tükkideks, mis aitas kaasa kiirele lagunemisprotsessile.

Kuna mitte kraatrist endast, vaid kuni 4 km kauguselt edelas on avastatud oksüdeerumata nikkel-rauast meteoriitset materjali, on kolmas põhjus ilmselt kõige olulisem. Oksüdeerunud meteoriitne materjal koosneb peaaegu täielikult götiidist ja maghemiidist, milles lisandina esineb jarosiit, nikkel-serpentiin, apatiit, reeversiit.

Götiit – see on peamine kivimit moodustav mineraal Wolfe Creeki meteoriitses materjalis. Götiidis on avastatud väikeseid, kuid varieeruvaid nikli sisaldusi. Nikli sisaldus varieerub 0,7–1,3%. Ära on märgitud ka koobalti sisaldus kuni 0,3%.
Maghemiit – seda mineraali pole leitud nii suures koguses kui götiiti. Ta on segatud götiidiga ja muudab meteoriitse materjali küllaltki magnetiliseks. Maghemiit sisaldab niklit palju suuremates kogustes kui götiit. Nikli sisaldus on muutuv ja ulatub kuni 8,7% NiO sisalduseni.
Reeversiit – see mineraal esineb kollase peeneteralise agregaadina, täites lõhesid oksüdeerunud meteoriitses materjalis. Keemilised analüüsid on näidanud, et peamisteks mineraali moodustavateks elementideks on raud ja nikkel. Ka on tuvastatud karbonaatide sisaldust. Need andmed näitavad, et reeversiidi ideaalne keemiline valem on Ni6Fe2(OH)16CO3 •4H2O, selleks on vaja 51,6% NiO ja 18,4% Fe2O3. Reeversiit on heksagonaalse-romboeedrilise süngoonia mineraal, mille ühikraku mõõtmed on a=6,154 Å, c=45,61 Å, c/a=7,416. Reversiidi tihedus on 2,78 g/cm³. Mineraal on nimetuse saanud dr Frank Reevesi järgi, kes avastas Wolfe Creeki meteoriidikraatri 1947. aastal.
Cassidiit – see mineraal esineb õhukeste kihtide ja väikeste kuulikestena oksüdeerunud meteoriitse materjali lõhedes ja õõnsustes. Värvus varieerub kahvaturohelisest erkroheliseni. Värvuse erinevust põhjustab niklisisalduse muutumine. Cassidiidi keemiline valem on Ca2(mg,Fe)(PO4)2•2H2O. Sama keemiline valem on ka collinsiidil. Nendel mineraalidel on kaltsiumi ja fosfori suhted väga lähedased, aga nikli ja magneesiumi suhted varieeruvad pöördvõrdeliselt. Cassidiit kuulub trikliinse süngoonia mineraalide hulka, tüviraku mõõtmed on a=5,71 Å, b=6,73 Å, c=5,41 Å, α=96°49,5’, β=107°21,5’, γ=104°34,9’. Cassidiidi tihedust pole mõõdetud, kuna materjali on vähe ja seda on raske eraldada götiidist ja reeversiidist. Arvutuslikult on selleks saadud 3,1–3,2 g/cm³. Cassidiit on nimetatud dr William A. Cassidy järgi, kes kaardistas Wolfe Creeki meteoriidikraatri 1953. aastal.[5]

Põlisrahvad muuda

Kohalikud, djaru suguharu põlisrahvad, tunnevad kraatrit Kandimalali nime all[6]. Mitmed aborigeenide muinasjutud räägivad kraatri tekkeloost. Üks lugu jutustab, et kraater on tekkinud vikerkaaremao väljumisel Maast, samas kui teise mao väljumisel tekkis lähedalasuv Sturt Creeki kraater[7].

Teine lugu räägib, et ühel päeval möödusid noorkuu ja õhtutäht üksteisest väga lähedalt[8]. Õhtutäht muutus sellest nii kuumaks, et kukkus Maale, põhjustades tohutu plahvatuse, millele järgnes suur tolmupilv. Plahvatus hirmutas inimesed nii ära, et läks palju aega enne kui nad julgesid minna kraatri lähedale, et näha, mis on juhtunud. Kui nad viimaks kraatrit vaatama läksid, mõistsid nad, et see ongi koht, kuhu õhtutäht on kukkunud. Pärast seda nimetas djaru suguharu koha Kandimalaliks.

Muud huvitavat muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 https://web.archive.org/web/20160204171119/http://www.passc.net/EarthImpactDatabase/wolfecreek.html Earth Impact Database 20.10.2013
  2. 2,0 2,1 2,2 http://www.environment.gov.au/cgi-bin/ahdb/search.pl?mode=place_detail;place_id=10162 Australian Department of the Environment 20.10.2013
  3. 3,0 3,1 3,2 Reeves F. & Chalmers R.O. (1949) 'The Wolf Creek crater', Australian Journal of Sciences 11, 145–156
  4. Bevan, Alex; and Ken McNamara (1993). Australia's Meteorite Craters. Perth: Western Australian Museum. p. 8
  5. White, Henderson, Mason (1967) Secondary minerals produced by weathering of the Wolf Creek meteorite
  6. https://web.archive.org/web/20120314185409/http://www.dec.wa.gov.au/component/option,com_hotproperty/task,view/id,41/Itemid,755/ Australian Department of Environment and Conservation 20.10.2013
  7. Mountford, C.P. (1976) 'Nomads of the Australian Desert', Rigby, Ltd., Adelaide
  8. Goldsmith, J. (2000), 'Cosmic impacts in the Kimberly', Landscope Magazine, Vol. 15(3), pp. 28–34
  9. http://www.imdb.com/title/tt0416315/?ref_=fn_al_tt_1 IMDb 20.10.2013