Vicente Aleixandre

Hispaania luuletaja

Vicente Pío Marcelino Cirilo Aleixandre y Merlo (26. aprill 1898 Sevilla14. detsember 1984 Madrid) oli hispaania luuletaja. 1977. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Vicente Aleixandre
Vicente Aleixandre 1977. aastal
Sünniaeg 26. aprill 1898
Sevilla
Surmaaeg 14. detsember 1984 (86-aastaselt)
Madrid
Amet luuletaja, kirjanik
Autasud Nobeli kirjandusauhind

Elulugu muuda

Vicente Aleixandre isa oli raudteeinsener. Vicente lapsepõlv möödus Málagas. Alates 1909. aastast elas ta Madridis, kus ta ka õppis õigusteadust ja majandusteadust. Ta tahtis hakata kaupmeheks, kuid pidi sellest tervislikel põhjustel loobuma. Alates 1925. aastast pühendus ta täielikult kirjandusele.

1922. aastal tutvus ta Madridis Ateneos Rafael Albertiga, keda peetakse Aleixandre kõrval üheks tähtsamaks 1927. aasta põlvkonna esindajaks.

Noil aastail oli tal kirglik armusuhe näitleja Carmen de Granadaga. Ta reisis Portugalis, Inglismaal, Šveitsis ja Prantsusmaal. Ta hakkas salamisi luuletama. Tema esimene luuletus oli "Ámbito".

1934. aastal sai ta luulekogu "La destrucción o el amor" eest Hispaania riikliku kirjandusauhinna.

Et tema teostel oli fašismivastane iseloom, oli ta aastatel 19361944 avaldamiskeelu all. Tema teosed ilmusid põranda all.

1950. aastal võeti ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks.

Looming muuda

Vicente Aleixandre teoste põhjal liigitatakse tema loometee tavaliselt kolmeks perioodiks.

Varajases loomeperioodis oli ta sürrealismi mõju all. Tema teostele oli omane individualism, pessimism ja hermeetiline keel. See periood kulmineerus luulekoguga "Sombra del paraíso" ("Paradiisi vari").

Hiljem muutus tema keel arusaadavamaks. Tolle perioodi peateosed on "Südame ajalugu" (Historia del corazón) ja "En un vasto dominio".

Hilisloomingus on üha enam juttu lähenevat surmast, millest ta kõneleb rahulikul ja traagilisel toonil. Selle perioodi luulekogud on "Poemas de la consumación", "Sonido de la guerra" ja "Diálogos del conocimiento".

Teosed eesti keeles muuda

Raamat muuda

Üksikuid luuletusi muuda

  • "Valguseta"; "Armastuse ihu"; "Tõelus". Tõlkinud Ain Kaalep – Looming 1978, nr 1, lk 93–96
  • "Hävitus või armastus". Tõlkinud ja järelmärkus: Ott Ojamaa – samas, lk 97–98
  • "Inimest pole olemas". Tõlkinud Andres Ehin – Looming 2009, nr 5, lk 665–666