Veetše
|
See artikkel räägib rahvakoosolekust ja võimuorganist keskaegsel Venemaal; varasema Jugoslaavia parlamendikoja kohta vaata artiklit Veetše (Jugoslaavia). |
Veetše (vene keeles вече) oli Vana-Venes rahvakoosolek üldiste küsimuste arutamiseks ning hiljem ka mitme linna kõrgeim võimuorgan.
Kroonikates on esmamainitud Belgorodi kohta 997. aasta all, Veliki Novgorodis 1016. aasta all, Kiievis 1068. aasta all.
Kui moodustati Kiievi-Vene riik, kasutasid ülikud veetšet vürsti võimu piiramiseks. Veetšekoosolekud levisid Venes laialt 11. sajandi teisest poolest ja 12. sajandist, mil vürstivõim nõrgenes ja Kiievi-Vene riik killustus.
Veetše ei taganud täielikku rahva võimu; tegelik võim kuulus ülikutele ja linlaste ülemkihile. Rahvahulgad said siiski teatud võimaluse poliitikaelu mõjutada. Seetõttu püüdsid ülikud veetše tähtsust vähendada ning vürstid püüdsid seda kaotada päris ära.
Kirde-Venes, kus linnu nõrgendas mongoli-tatari sissetung, likvideeris tugevnev suurvürstivõim veetšed juba 14. sajandi lõpuks. Rahvaülestõusude ajal aga moodustati linnades sageli veetšesid (Tveris 1293 ja 1327, Moskvas muuhulgas 1382, 1445 ja 1547).
Kõige kauem kestis veetšekord Novgorodi (1478. aastani) ja Pihkva riigis (1510. aastani), kus see saavutas kõige kõrgema arengutaseme, samuti Vjatkamaal.
Novgorodi veetše muuda
Veetše oli Novgorodi riigi kõrgeim esindusorgan.
Ülelinnaline veetše oli kunstlik moodustis, mis tekkis linnajagude esindusest hõimuliidu tekkimise ajal Novgorodimaal.
Üldtunnustatud arvamuse kohaselt oli Novgorodi veetše 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandil aristokraatliku iseloomuga. Saksa allikas 1331. aastast nimetatakse ülelinnalist veetšet "300 kuldvööd". See nimetus oli 14. sajandiks nähtavasti jäänuk kunagisest kolme kõige varasema linnajao võrdsest esindusest. Algaegadel saatis iga linnajagu veetšele sada esindajat. Linnajagude arv suurenes neljale ning 13. sajandi viimasest veerandist viiele. Võrdeliselt sellega kasvas ka veetsel osalejate arv. Nii võis veetšel käijate arv kasvada viiesajani, see aga on Veliki Novgorodi linnamõisate ligikaudne arv. Sama palju oli ka kõige rikkamaid mõisnikke, eelkõige bojaare.