Valgevene kirjandus
Valgevene kirjandus on Valgevenes või valgevene keeles kirjutatud kirjandus.
Ajalugu muuda
Kuni 17. sajandini muuda
Valgevene kirjandus sündis Kiievi-Vene kirjandustraditsiooni põhjal, millest said alguse ka ukraina ja vene kirjandus. Iseseisev kirjandustraditsioon kujunes Valgevenes alles 14.–15. sajandil.
Vanavalgevene kirjanduse kuldaeg oli 16.–17. sajandil, mil vanavalgevene keel oli Leedu suurvürstiriigi riigikeel. Vanavalgevene keeles avaldati suurvürstiriigi statuudid 1529., 1566. ja 1588. aastast, samuti poleemiline usuline kirjandus.
Valgevene kirjandusteoseid on trükitud 16. sajandi algusest saati. Esimene vanavalgevenekeelne trükis oli psalter, mille trükkis 1517. aasta Prahas Francysk Skaryna. See oli ka esimene trükis idaslaavi keeltes. 16.–17. sajandil ilmusid valgevene kirjandusse arenenuma poola kirjanduse mõjul luule ja draama (Simeon Polatsky).
18.–19. sajand muuda
Kuna Rzeczpospolita kultuuris domineeris poola keel ja Vene tsaaririigis vene keel, kannatas valgevene kirjandustraditsioon 18. sajandil tugevalt. Selle taassünd algas 19. sajandi esimesel poolel, mil avaldati anonüümne satiiriline poeem "Taras na Parnase".
Esimeste romaanide autor oli Pauljuk Bahrym, valgevene keeles kirjutasid ka Valgevenes sündinud poola luuletajad Jan Barszczewski, Jan Czeczot, Adam Mickiewicz, Vintsent Dunin-Martsinkyevich ja Andrej Rypinski. Sageli trükiti raamatuid ladina alfabeedis (Lacinka), mitte tänapäeval tavalises kirillitsas. 19. sajandi teisel poolel tõusis kirjanduses esile realism (Francisak Bahusevic, Adam Hurynovic, Jan Lucyna).
20. sajandi algus muuda
Uus ajajärk algas pärast 1905. aasta revolutsiooni Venemaal, mil Vilniuses asutati esimesed valgevenekeelsed ajalehed Naša Dolja ja Naša Niva. Nende ümber koondus kirjanikering, kes toetasid valgevene keele ja kirjanduse arengut: Maksim Bahdanovich, Zmitrok Biadulia, Maksim Harecki, Jakub Kołas jt. Toonases valgevene kirjanduses segunesid romantism, realism ja modernism.
Esimene maailmasõda muuda
Esimese maailmasõja ajal ning pärast Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamist 1918. aastal olid valgevene kirjanduse põhiteemad patriotism ja igapäevaelu.
Sõdadevaheline aeg muuda
Pärast Valgevene NSV rajamist 1919. aastal koondus Valgevene kirjanduselu ajakirjade Maladnjak (1923–1928) ja Uzvyshsha (1926–1931) ümber, mida avaldas rühm valgevene kirjanikke. Varasemate autorite kõrval (Zmitrok Biadulia, Jakub Kolas) tegutsesid sellel ajal aktiivselt ka luuletajad Mihkal Charot, Uladzimer Dubouka ja Adam Dudar ning prosaistid Maksim Harecki, Tsishka Hartny ja Kuzma Chorny.
Valgevene kirjandus arenes ka väljaspool Valgevenet: Vilniuses, Kaunases ja Prahas (Mikhal Mashara, Kazimir Svajak). 1934. aastal loodi Minskis Valgevene kirjanike liit. 1930. aastail juurdus sotsialistlik realism.
Sõjajärgsed aastad muuda
Teise maailmasõja lõpul ilmusid valgevene kirjandusse sõjateemad, valgevenelaste elu NSV Liidus ning rahvuslik ajalugu (eriti Ivan Meleži ja Ivan Shamiakini romaanides). 1960. aastail hakati proosas käsitlema eetikat. Paljud valgevene kirjanikud on võidelnud sõnavabaduse eest kirjanduses, eriti Vasil Bykau ja Uladzimer Karatkevich.
Mitmed valgevene kirjanikud on läinud pagendusse ning töötavad nüüd välismaal, näiteks Natalja Arsenneva ja Aless Salavej.
Valgevene juhtivad kirjandusajakirjad on Litaratura i Mastatstva (asutatud 1932. aastal) ja Polymia (asutatud 1922. aastal).