"Valgekihv" (inglise keeles "White Fang") on Jack Londoni 1906. aastal ilmunud romaan.

Valgekihv
Originaali pealkiri White Fang
Autor Jack London
Tõlkija Marta Sillaots (1941)
Päritolumaa Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid
Keel inglise
Žanr seiklusromaan
Kirjastaja The Outing Magazine (originaal)
Jakob Ploompuu (eesti keeles)
Ilmumisaeg 1906 (originaal)
1913 (eesti keeles)
Lehekülgi 195
ISBN 9985654943
(2005. a trükk)
Eelnev raamat Ürgne kutse

Sisukokkuvõte muuda

Valgekihv sündis ühel väga külmal talvel kaugetel põhjaaladel. Ta oli hunt, kelle soontes voolas natuke ka koeraverd. Valgekihva isa oli hunt Ükssilm. Ta ema oli pooleldi hunt, pooleldi koer Kitši. Kitši pesakonnas oli peale Valgekihva veel neli väikest kutsikat, kuid Valgekihv oli neist kõige arukam, aktiivsem, tugevam ja uudishimulikum.

Saabus põuaperiood. Valgekihva isa hukkus jahikäigul ilvesega võideldes ning ülejäänud kutsikad surid nälga. Valgekihva ema Kitši oli füüsiliselt tugevam kui vana Ükssilm. Ta suutis jahiretkedel ellu jääda ja tappis ka ilvese ning terve tema pesakonna. Kui Valgekihv oli juba piisvalt suur, läks ta koopast välja maailma avastama. Esimest korda ta võitles looduses, võitis ning sai hea kõhutäie. Teine kord, kui ta maailma avastama läks, tuli talle vastu rabakana, kes hakkas Valgekihva nokaga peksma. Esimest korda tundis Valgekihv valu. Tänu sellele oli tema ähmane väike mõistus ebateadlikult juba liigitelu sooritanud. Oli asju, mis elasid, ja sellised, mis ei elanud. Järelikult pidi ta elavate asjade suhtes ettevaatlik olema. Asjad, mis ei elanud, püsisid tavaliselt ühel kohal. Valgekihv õppis ajapikku oma jõudu ja jõuetust täpselt mõõtma, õppis teadma, millal julge olla ja millal ettevaatlik. Ta teadis, et elu sihiks on liha ja, et on olemas sööjad ja söödavad. Ta õppis ka selgeks elus väga tähtsa seaduse: söö või lase ennast süüa.

Ühel hommikul, kui Valgekihva ema oli toitu läinud otsima, kohtus Valgekihv esimest korda inimestega. Ta oli kohkunud ning litsus ennast tugevasti vastu maad. Kuid teda nähes ei karanud mehed püsti, ei näidanud hambaid ega urisenud, vaid istusid vaikselt. Ka hundikutsikas ei liigutanud. Üks indiaanlastest tõusis äkki püsti, tuli ta juurde ja kummardus ta kohale. Indiaanlane ütles: ”Wabam wabisca ip pit tah.” (“Vaata! Valged kihvad!”). Mehed hakkasid naerma ja indiaanlane tõstis ta üles. Valgekihv hakkas niutsuma. Niutsumist kuulis ta ema, kes meeletul kiirusel kohale tormas. Kitši jäi seisma ning urises kaugelt. Siis hüüatas üks meestest: ”Kitši! Kitši!”. Kitši tormas mehe juurde viskas pikali ja niutsus ning liputas saba. “Sellest on aasta, Hall Kobras, kui ta ära jooksis,” ütles teine indiaanlane. “See pole ime, Lõhekeel,” vastas Hall Kobras. ”Oli näljaaeg ja koerte jaoks polnud toitu. Ta oli minu venna koer ja nüüd on mu vend surnud ja ma võtan tema ja ta kutsika endale.” Ta sidus Kitši rihma külge ja rihma puu külge. Valgekihv ei kavatsenudki emast lahkuda ning püsis ema juures.

Laagris olid lapsed, naised, mehed ja koerad. Keset platsi tegi Hall Kobras lõket. Kutsikas muidugi ei teadnud, mis tuli on, ja pistis nina tulle, et seda nuusutada. Kibekiirelt tõmbas ta nina tulest välja ning turtsatas. Hall Kobras hakkas naerma, patsutas Valgekihva ja andis talle väikese lihatüki. Valgekihv sõi lihatüki ära ja jooksis ema juurde tagasi. Kui ta ema juures lamas, nägi ta, kuidas üks koer telki hiilis ja sealt lihatükki varastada tahtis. Telgis olev naine pistis karjuma, haaras maast kive ja hakkas nendega koera loopima. Valgekihv oli õppinud, et inimesed on jumalad. Nad olid käskijad ja isandad kõige elusa ja elutu üle, sõnakuulmisele sundides seda, mis liigub, ja liikuma pannes seda, mis ei liigu, ning tekitades elu – päiksevärvilist, hammustavat elu, mis kasvas samblast ja puust. Nad olid tuletegijad! Nad olid jumalad!

Hall Kobras jäi teisele indiaanlasele võlgu ja pidi võla katteks ära andma Kitši. Kitši pandi paati ja indiaanlased hakkasid mööda jõge allavoolu sõitma. Valgekihv ei tahtnud oma emast ilma jääda ning hüppas vette ja hakkas paadile järgi ujuma. Hall Kobras hüppas samuti paati ja hakkas Valgekihvale järgi sõudma. Ta haaras kutsikalt turjast kinni, tõstis ta paati ja äigas talle aeruga ning peksis teda. Hundikutsikas polnud iial nii suurt valu tundnud. Ta sai aru, et ta oli jumalat pahandanud ning oli selle üle õnnetu. Õhtul, kui Hall Kobras lõkke ääres istus, roomas Valgekihv ta jalge ette. Hall Kobras ulatas jällegi talle väikse lihatüki. Vahepeal ta isegi kaitses Valgekihva teiste koerte eest, kui need tahtsid talt liha ära võtta, samuti kaitses Valgekihv Halli Kopra poega, Mit-Saa'd, kui tema eakaaslastest riiukuked tulid teda kiusama. Hallilt Kopralt saadud üks lihatükk oli kutsikale palju väärtuslikum kui naiste käest saadud kakskümmend lihatükki.

Ajapikku muutus Valgekihvale indiaanlaste juures elamine hingelähedaseks, kuigi ta tundis ikka kurbust oma ema kaotuse üle. Ta lootis, et ta ema tuleb tagasi nii nagu indiaanlased liiguvad mööda jõge edasi-tagasi. Teiste koertega Valgekihv ei mänginud, sest koerad olid ta vastu vaenulikud ja ründasid teda pidevalt. Tänu sellele muutus Valgekihv tugevamaks, tigedamaks ja julmemaks. Nüüd juba, kui mõni koer üksinda ringi liikus, murdis Valgekihv ta maha. Sellest tuli paksu pahandust ning koerad hakkasid Valgekihva kartma. Temast oli saanud kõige julmem hunt, kes oli metsikuim ja osavaim võitleja, kiireim jooksja ja ääretult nutikas. Valgekihva liigutused oli välkkiired ning tal oli oma ründamistehnika. Ta ei valmistunud võitluseks urisemise ja karvade turri ajamisega, vaid kargas kohe kallale ja see ajas ohvri segadusse. Kõigepealt lükkas ta ohvri pikali ja siis hüppas hammastega kõri kallale. Ta ei olnud enam sõbralik, vaid tige ja õel hunt.

Ühel päeval läks Hall Kobras Yukoni forti oma kaubaga kauplema. Ta võttis Valgekihva ja mõned teised koerad kaasa. Valgekihv nägi seal esimest korda valget inimest. Ta sai kohe aru, et valge inimene on suurem jumal, kui need keda ta senini tundnud oli. Valgete inimeste koerad olid Valgekihva arvates imelikud. Mõnel olid lühikesed jalad ja pikk keha, mõnel pikad jalad ja lühike keha. Mõnel koeral ei olnud peaaegu üldsegi karvu ning nad ei osanud võideldagi. Valgekihv oli õel ja tahtis nõrkadega võidelda. Kui aurikuga tulid sadamasse uued valged inimesed koos oma koertega, murdsid Valgekihv ja indiaanlaste teised koerad valgete inimeste koerad maha. Mitte, et Valgekihv nüüd tema laagri koertega sõber oleks, ta ainult võitles nendega üheskoos. Sealsele rahvale ei meeldinud uustulnukad, kes aurikuga tulid ja olid isegi õnnelikud selle üle, et nende koeri murtakse. Mõned inimesed käisid isegi vaatamas, kuidas koerad võitlevad. Kuid nende seas oli üks mees, kellele see vägivaldne spordiala eriti rõõmu pakkus. Kui ta juba esimest auriku vile kuulis, tormas ta kohale ja kui Valgekihv oma kambaga teised koerad maha murdis, see mees lausa hüppas õhku ja rõõmustas selle üle. Seda meest kutsuti irooniliselt Ilusaks Smithiks. Ta oli kasvult väike mees ja tema kõhna keha peal oli veelgi kitsam pea. Ta silmad olid suured ja nende vahel on ruumi veel kahele silmale. Tal olid pikad kollased esihambad, mis ulatusid suust välja. Ta nägi küll inetu välja, kuid see polnud tema süü. Ta ihaldas Valgekihva endale, kuigi Hall Kobras teda esialgu ei müünud. Seejärel pidi kasutama Ilus Smith oma kavalust. Ta pakkus Hallile Koprale viskit, mõne aja pärast oli Hallist Koprast saanud alkohoolik, kes müüs Valgekihva Ilusale Smithile kastitäie viski eest maha. Ilus Smith sai koera endale ja kasvatas karmilt teda pidevalt pekstes, surkides ja mõnitades. Ilus Smith sai ka teada, et Valgekihv vihkab seda, kui tema üle naerdakse. Valgekihv muutus veelgi tigedamaks ja metsikumaks, kui ta iialgi varem oli olnud. Ta tundis viha kõige ja kõigi vastu, kuid kõige enam Ilusa Smithi vastu.

Ilus Smith hakkas korraldama koerte võitlusi. Alati tuli kokku palju mehi ja sõlmiti kokkuleppeid. Iga kord võitis Valgekihv. Ta oli võitmatu, ajani kuni linna saabus buldog, kellega tal tuli võidelda. Võitlus oli pikk ja väsitav. Buldog oli Valgekihva kõri kallale hüpanud ega lasknud teda lahti. Äkitselt tulid kohale kaks meest. Üks meestest oli Weedon Scott, teine mees oli Weedoni sõber ja koerarakendijuht Matt. Scott tormas koerte juurde ja karjus meestele: “Elajad!” Ta üritas buldogi Valgekihva kõri kallalt eemaldada. Kulus palju aega, kuni ta lõpuks buldogi Valgekihva kõri alt lahti sai. Valgekihv lebas maas poolsurnuna. Scott peksis Ilusa Smithi näo sisse ja maksis talle 150 dollarit koera eest.

Nüüd hakkas Valgekihv elama Matti ja Scotti juures. Ta oli metsik ja kuri. Scott ei pannud teda ketti, sest Valgekihva uudishimu uute isandate vastu ei sundinud teda minema jooksma. Valgekihv oli iga hetk valmis ründama ning ennast kaitsma.

Pika aja möödudes suutis Scott sisendada Valgekihva sallivust ja armastust. Nad olid juba päris lähedased. Alati suhtles Scott Valgekihvaga rahulikult ja sõbralikult teda silitades. Nende vahel oli tekkinud armastus ja kiindumus. Valgekihv oli jälle sõbralikum ja heasüdamlikum, kuid siiski veel natuke umbusklik. Scottist oli saanud tema armastuse-jumal.

Ühel õhtul, kui mehed kaarte mängisid, kuulsid nad kuidas Valgekihv meeletult uriseb. Kui nad kohale jõudsid, lebas maas verine mees. See oli Ilus Smith. Tal olid kaasas kett ja suur kaigas. Matt kõndis tema juurde, võttis ta õlast kinni ja sundis ta lahkuma.

Tuli kätte päev, mil Scott tahtis sõita kodumaale, oma ema ja isa, naise ning laste juurde, kuid ta ei saanud Valgekihva kaasa võtta. Valgekihv tajus seda ning muutus väga närviliseks. Ta oli kogu aeg telgi juures valves ning käis alati Scottiga kaasas, kui too kuhugi läks.

Lõpuks tuli kätte Scotti ärasaatmise aeg. Scott läks sadamasse aurikut ootama ning selle saabudes astus ta pardale. Valgekihv ei suutnud leppida Weedon Scotti lahkumisega ja hüppas talle aurulaevale järgi, ta põgenes läbi suure inimhulga Scotti poole läbi klaasi hüpates. Klaasikillud olid Valgekihva ihus kinni. Scott patsutas Valgekihva turjale ja lohutas teda. Aurik alustas teekonda Californiasse.

Nad läbisid pika teekonna läbi San Francisco ja San Jose linna, möödudes mürisevatest autodest. Nende teekond viis neid Sierra Vistasse, Scotti vanemate koju. Neile tuli vastu koer Collie ja Dick, kes hüppasid kohe Valgekihva kallale ning pidevalt tekkis neil omavahel rüselus. Majas elas Scotti isa ja ema, Scoti õed Beth ja Mary, Weedon Scotti naine Alice ning ta lapsed Maud ja Weedon. Valgekihv vihkas lapsi ja nende puudutusi. Samuti vihkas ta Collit ja Dicki, kes teda kunagi rahule ei tahtnud jätta. Kogu pererahvaga harjus ta kiirest. Kõik olid Valgekihva kiindunud, kuid too armastas ainult Scotti. Dick ka enam ei teinud temast välja, kõik oli suurepärane. Ainuke mure oli see, et Collie ikka alati ründas Valgekihva, see ei andnud talle südamerahu.

Valgekihv pidi veel õppima hulga seadusi. Ta ei tohtinud hoovipeal olevaid kanu süüa, ka teeääres lamava kassi pidi ta rahule jätma, kõik küülikud puurides ja haned hoovipeal samuti. Ta õppis, et loomad, kes tulevad metsast ja ei kuulu kellelegi, on Valgekihvale saagiks.

Kuud tulid ja läksid. Lõunamaal oli toitu külluses ja teha polnud eriti midagi. Valgekihv elas rammusana, jõukana ja õnnelikuna, kuid ikka erines ta teistest koertest. Ta tundis seadust paremini kui teised koerad, kes polnud teistsuguses elukeskkonnas elanud.

Isandale meeldis ratsutada ning Valgekihv jooksis alati hobuse kõrval kaasa. Kui ühel päeval kukkus hobune, siis kukkus Scott, kes murdis jalaluu. Scott näitas näpuga kodu poole ja ütles Valgekihvale: ”Koju! Mine koju, vanapoiss, jookse nüüd aga koju!” Valgekihv läks ja vaatas vahepeal kahtleva pilguga tagasi. Kodus hakkas ta perenaist kleidist sikutama. Perenaine sai kohe aru, et midagi on juhtunud. Valgekihv juhatas pererahva Scotti juurde. Pererahvas ravis peagi Scotti terveks. Pärast seda, pidasid kõik Valgekihvast lugu. Isegi Collie ei hammustanud valusasti, vaid naksas kergelt ja jooksis mänglevalt metsa poole. Sel päeval ratsutas Scott üksi ja Valgekihv jooksis metsas, külg külje kõrval kolliga, nagu tema ema Kitši ja vana Ükssilm paljude aastate eest olid jooksnud Ürgmaa metsades.

Ühel päeval rääkis terve küla sellest, et vangist on põgenenud Jim Hall. Ta oli külmavereline ja hirmuäratav. Jim Hall oli alusetult süüdi mõistetud, Weedon Scotti isa, kohtunik Scotti poolt. Jim tahtis talle tohutult kätte maksta.

Isanda naisel ja Valgekihval oli väike saladus: alati kui õhtu käes, lasi ta Valgekihva tuppa magama ja hommikul vara jälle välja. Kätte oli jõudnud varahommik ning Valgekihv oli juba ärkvel. Ta kuulis samme. Valgekihv tõusis vaikselt püsti ja valmistus rünnakuks. Sisse astunud mees kõndis trepini ja kui ta esimese sammu tegi, ründas teda Valgekihv. Terve pere ärkas lärmi peale üles. Kui nad alla jõudsid, lebas mees surnult maas, Valgekihv raskelt haavatuna temast meetri kaugusel. Nad kutsusid ruttu haavaarsti. Murdunud oli jalaluu ja kolm roiet. Mees oli talle peale hüpanud, nii et üks roie oli loomale kopsu tunginud ning sisemise verejooksu põhjustanud. Valgekihva põetati ja ta paranes kolme nädalaga. Tema lihastest oli kadunud jõud, kuid lõpuks suutis ta end püsti ajada ning kõndis õue.

”Õnnistatud hunt!,” hüüdsid naised õues kooris. ”Mina kinnitasin seda ammu. Ükski koer poleks suutnud teha, mis tema tegi, ta on hunt,” sõnas Scott. ”Tal tuleb uuesti käima õppida,” muheles arst. Valgekihv jalutas talli poole. Talliukse vahel märkas ta Colliet, pool tosinat jässakat kutsikat mängimas päikesepaistel tema ümber. Valgekihv lubas kutsikatel enda peale ronida ja temaga mängida. Eriti, kui inimesed käsi plaksutasid, tekkis temas natuke ta muistset iseteadvust ja häbelikkust. See möödus kutsikate virguduste ja hullamise jätkudes. Ta lebas poolsuletud, kannatlike silmadega ja tukkus päikesepaistel.