Vakk on sõõriku või ovaalse põhjaga silindriline nõu, mille kere oli painutatud õhukesest lauast, puukoorest või sarnasest materjalist. [1] Need olid tüüpilised eesti talupoja tarbeesemed, mille läbimõõt jäi tavaliselt vahemikku 30–40 cm ja kõrgus 10-20 cm.

Vakkadest lihtsaim on suuremas osas Eestis käsitsikülvil kasutatud kaunistamata külimit ehk külivakk, mis on ühtlasi ka põline viljamõõdu riist, mida mainitakse mitmetes XIII sajandi ürikutes.[2]

Kaanega veimevakad ja karbid on aga enamasti rikkalikult ornamenteeritud esemed. Neid kasutati ennekõike naiste mitmesuguste pidulikumate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtaegu tähtsaks atribuudiks eesti vanas pulmakombestikus – neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi).

Painutatud reisivakad on alati rautatud (tavaliselt nelja vitsaga). Reisivakku kasutati pikematel sõitudel teemoona paigutamiseks.

Viited muuda

  1. "Eesti keele seletav sõnaraamat".
  2. Viires, Ants (2009). Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade. Tallinn: Ilo. Lk 125.