Väinameri
Väinameri (varasema nimega Muhu väin) on käärulise rannajoonega madal saarterikas Läänemere osa, mis paikneb Lääne-Eesti saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi) ning mandri vahel.
Väinamere pindala on umbes 2200 km². Saari ja mandrit eraldavad üksteisest väinad: Voosi kurk eraldab mandrit ja Vormsit, Hari kurk Vormsit ja Hiiumaad, Soela väin Hiiumaad ja Saaremaad, Väike väin Saaremaad ja Muhut ning Suur väin Muhut ja mandrit. Üle Väikese väina ehitati 1894-1896 Saaremaad ja Muhu saart ühendav 3,6 km pikkune tammtee. Läbi Väinamere idaosa, mida tunti Moonsundi nime all, kulges varem tähtis, kuid keeruline meretee Soome lahe ja Liivi lahe vahel. Selle ohtlikkusele viitab Suure väina sissepääsu juures asuva Viirelaiu saare keskajast pärinev nimi Paternoster (meieisapalve algussõnad ladina keeles).
Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised tingimused erinevad tunduvalt saartest läände jääva mere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suurem veetemperatuuri aastane kõikumine, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres.
Sõjasadama rajamise tõttu Rohukülla süvendati Esimese maailmasõja eel läbi väinade kulgevaid laevateid. Need tööd olid mahult suurimad taolised Tsaari-Venemaal üldse. Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal, keskmine sügavus on ainult viis meetrit. Vaid Kesselaiu ja Muhu vahel ulatub sügavus 24 meetrini. Üle Väinamere kulgevad parvlaevaliinid, mis ühendavad suuremaid saari nii mandriga kui ka omavahel. Keerulised navigatsioonitingimused ja vahelduv maastikupilt on teinud Väinamere populaarseks purjetajate seas (Muhu väina regatt). Väinamere peamine püügikala on räim, teatud tähtsus on veel ahvenal ja tuulehaugil.
Väinamere saared muuda
Pikemalt artiklis Väinamere saared
Väinameres on üle 300 saare. Neid nimetatakse laidudeks, rahudeks ja karedeks. Laiud on suuremad saared, kus taimkattes esinevad peale niitude veel kadastikud, puisniidud ja metsad. Niitudega väiksemad saared on rahud ja väikesed kivised saarekesed on kared.[1]
Väinamere saared on noored, vabanenud mere alt Limneamere staadiumi kestel. Vanimaks saareks on Kesselaid, mille kõrgemad osad tõusid üle merepinna umbes 5000 aastat tagasi. Saarnaki ja Kaevatsi arengulugu on kestnud umbes 2000 aastat.[1]