Vikipeedia

Vähemusrahvused Jaapanis

Jaapani vähemusrahvuste tegelikku hulka on keeruline täpselt kindlaks teha, kuna inimesed määratlevad oma rahvuslikku kuuluvust erinevalt ja statistilised andmed on kaudsed[1]. Jaapanis jaotatakse nii-öelda “välismaalased” tihti ühte suurde gruppi[2], mistõttu ei saa ka rahvuse kohta kogutud statistilisi andmeid alati täielikult usaldada.

Osakaal Jaapanis muuda

Jaapani elanikkonnast 2,3% ehk 2,9 miljonit inimest on mitteresidendid[3]. Neist kõige arvukamad on pärit teistest Ida-Aasia riikidest. Rahvaloenduse andmetel moodustavad Hiinast pärit mitteresidendid kõikidest mitteresidentidest 26,8%. Neid on Jaapanis umbes 778 000 ja neile järgnevad arvukuse poolest 448 000 vietnamlast ja 427 000 korealast; filipiinlasi on umbes 280 000 ja brasiillasi umbes 209 000.[4]

Peale mitteresidentide loetakse vähemusrahvuste hulka ka Jaapani põlisrahvad. Jaapani arvukamate põlisrahvaste hulka kuuluvad ainu ja ryūkyū põlisrahvad, kes elavad vastavalt Jaapani Hokkaidō saarel ja Ryūkyū saartel. Ainusid on 2019. aasta andmetel umbkaudu 24 000 ja ryūkyū rahvusest inimesi umbkaudu 1,4 miljonit[5]. Kuigi need andmed tulenevad aastati kogutud statistikast, moodustavad Jaapani põlisrahvused umbkaudu 1% kogu riigi rahvastikust. See osakaal võib olla ebatäpne ka selle tõttu, et mõned põlisrahvusest inimesed ei soovi oma rahvust erinevatel põhjustel avaldada[6].

Jaapani vähemusrahvuste ajalugu muuda

Põlisrahvad muuda

Ainud muuda

Ainude eeldatavaid eelkäijaid on peale Jaapani suuruselt teise saare Hokkaido levinud ka teistel Ohhoota mere äärsetel aladel. Kuigi ammustel aegadel elasid ainud enamjaolt üle kogu Jaapani saarestiku, on nad viimase 2000 aasta jooksul põhiliselt Hokkaidō saarele elama sunnitud jääma.[7] 19. kuni 20. sajandini üritas Jaapani riik vähemusrahvuseid sunniviisiliselt jaapanlastega assimileerida. Alguses tehti seda eesmärgiga luua endast multikultuurse, kuid siiski ühtse rahva mulje. See taktika muutus umbes 1970. aastatel kui homogeense Jaapani ja jaapanlaste müüti aktiivsemalt viljelema hakati.[8] Pikka aega üritati ainude kultuuri ja rahvast põhimõtteliselt varjata. Põlisrahvana hakkas Jaapani riik neid tunnistama alles aastal 2006.[9]

Ryūkyū rahvas muuda

Teine kõige arvukam Jaapani põlisrahvas on pärit Ryūkyū saarestikult. Nad said kuni 14. sajandini suhteliselt rahulikus eralduses elada, kuni loodi Ryūkyū kuningriik, tänu millele säilitas Jaapan Hiinaga kaubasuhted isegi siis, kui riikidevahelised otsesed suhted olid keelatud. Kuningriik langes Meiji ajastul, täpsemalt aastal 1879, kui Jaapan neile jõuga sisse tungis ning Ryūkyū saarestiku enda riigi osaks mõistis.[10] Sellest sai alguse ryūkyū rahva maade äravõtmine, ressursside pärssimine ning kultuuri allasurumine[10] – miski, mida tehti ka 19. sajandi lõpus ainudele, kui Jaapan Hokkaidō ametlikult koloniseeris[9]. Ryūkyū rahvas erineb ainudest selle poolest, et Jaapani riik ei tunnista neid ei vähemus- ega ka põlisrahvana, pidades neid lihtsalt üheks jaapanlaste allrühmaks.

Teised vähemusrahvad muuda

Ajalooliselt on peale põlisrahvaste kõige suuremad rahvusvähemused Jaapanis olnud teiste (peamiselt) Ida-Aasia riikide inimesed ning nende järeltulijad. Hiinal on ajalooliselt Jaapaniga eriti tihedad suhted olnud ning erinevate sõdade tagajärgedena ja erinevatel muudel põhjustel on ammustest aegadest alates Hiinast suurel hulgal inimesi Jaapanisse migreerunud[11].

20. sajandi alguses seisis Jaapan silmitsi tööjõu puudusega, mistõttu otsustasid paljud Jaapani impeeriumisse kuuluvate teiste riikide inimesed minna Jaapanisse tööd ja paremat elujärge otsima. Eriti suurel hulgal saabus neid Koreast ning 1920. aastateks oli korealaste arv Jaapanis kümnekordistunud.[12] 20. sajandi alguses emigreerusid samuti paljud jaapanlased, eriti Brasiiliasse. Nende emigrantide järeltulijad, kes Jaapanisse Brasiiliast ja teistest riikidest “naasid”, hakati kutsuma sõnaga nikkeijin.

Peale selle on Jaapani elanikkond vananemas, sündimus langemas ning nagu juba sada aastat tagasi, on ka praegu probleeme tööpuudusega. See on üks põhjustest, miks Jaapanisse on 20. sajandi lõpust alates nii palju inimesi välismaalt migreerunud. Selliste uustulijate kohta kasutatakse tihti sõna rainichi (ingl. newcomer), vastandudes varem Jaapanisse migreerunud hiinlaste ja korealaste kohta kasutatavale sõnale zainichi (ingl. oldcomer).[8]

Vähemusrahvaste kohtlemine Jaapanis muuda

Ainu rahval on etniliste jaapanlaste kohta sõna wajin, mis tähendab koloniseerijat[9], peegeldades põlisrahvaste ja mingil määral ka teiste vähemusrahvuste tundeid jaapanlaste kui enamusrahvuse suhtes.

Jaapani põlisrahvad kogevad pidevat diskrimineerimist nende päritolu ja kultuuri alusel. Ka tänapäeval on vahetevahel mõnedel avalikel asutustel sildid, millel on kirjas, et koht on “ainult jaapanlastele” (ingl. Japanese only).[5] Ainud ja teised jaapani põlisrahvad on ka tänapäeval majanduslikult madalamas seisus ning madalama haridustasemega, mis tuleneb sellest, et neid on ajalooliselt süstemaatilisest ühiskonnast eemale tõrjutud.[8] Lisaks on paljudel põlisrahvastel põhiteenustele piiratud ligipääs, poliitilist esindatust neil sisuliselt ei ole ning mitmed tööandjad ei nõustu alati põlisrahvusest inimesi tööle võtma[5]. Sellegipoolest on põlisrahvaste olukord mitmetes valdkondades parem kui 20. sajandil[9].

On täheldatud, et vähemusrahvaid koheldakse erinevalt olenevalt sellest, millised on nende esivanemad. Näiteks ollakse enamjaolt lahkemad nende vastu, kelle üks või mõlemad vanemad on valge nahaga, võrreldes nendega, kelle üks või mõlemad vanemad on tumedama nahaga.[8] Kuna Korea oli 20. sajandil Jaapani impeeriumi võimu all, koheldi korealasi ning nende järeltulijaid pikemat aega Jaapanis nii süstemaatiliselt kui ka isiklikul tasandil üpris karmilt, kuid selline tagakiusamine on tänapäevaks suures osas vähenenud[12]. See ei tähenda, et vähemusrahvustel Jaapanis kerge hakkama saada oleks.

Vähemusrahvused kogevad seda vähem diskriminatsiooni, mida rohkem nad on jaapani kultuuri assimileerunud. Neil on palju raskem enda eest seista ja oma majanduslikku seisundit parandada, kui nad ei räägi jaapani keelt ega ole riigi üldist kultuuri omaks võtnud.[8]

Viited muuda

  1. ↑ "Basic Complete Tabulation on Population and Households of the 2020 Population Census of Japan was released". Statistics Bureau of Japan. 28. detsember 2021. Vaadatud 29.04.2022.
  2. ↑ Debito Arudou (2022). Embedded Racism: Japan’s Visible Minorities and Racial Discrimination. Ühendkuningriik: Lexington Books.
  3. ↑ "Number of foreign nationals Japan 2011-2020". Statista Research Department. 27. jaanuar 2022. Vaadatud 29.04.2022.
  4. ↑ "Number of foreign residents living in Japan from 1984 to 2020, by major nationality". Statista Research Department. 7. jaanuar 2022. Vaadatud 29.04.2022.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Minorities and Indigenous Peoples in Japan". Minority Rights Group International. Juuni 2019. Vaadatud 29.04.2022.
  6. ↑ Nakamura, Naohiro (1. jaanuar 2015). "Being Indigenous in a Non-Indigenous Environment: Identity Politics of the Dogai Ainu and New Indigenous Policies of Japan". Sage Journals. Vaadatud 28.04.2022.
  7. ↑ "Ainu". Britannica. Vaadatud 28.04.2022.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Yamashiro, Jane H. (2. juuli 2013). "The Social Construction of Race and Minorities in Japan". Lk 148-157. Vaadatud 28.04.2022.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Isabella, Jude (25. oktoober 2017). "The Untold Story of Japan's First People". Vaadatud 28.04.2022.
  10. ↑ 10,0 10,1 "Ryukyuans (Okinawans)". Minority Rights Group International. Aprill 2018. Vaadatud 28.04.2022.
  11. ↑ Pär Kristoffer Cassel (2012). Grounds of Judgment: Extraterritoriality and Imperial Power in Nineteenth-Century China and Japan. New York: Oxford University Press.
  12. ↑ 12,0 12,1 Moon, Rennie (2010). "Koreans in Japan". Vaadatud 30.04.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vähemusrahvused_Jaapanis&oldid=6438067"