Uusasjalikkus
|
See artikkel on kunstisuunast; kirjandussuunast vaata Uusasjalikkus (kirjandus); muusikasuunast vaata Uusasjalikkus (muusika); arhitektuurisuunast vaata Uusasjalikkus (arhitektuur). |
Uusasjalikkus (saksa Neue Sachlichkeit) on kunstis ekspressionismile vastanduv suund, mis sai alguse maalikunstis 1920. aastatel Saksamaal.
Termini autor oli Kunsthalle Mannheimi direktor Gustav Friedrich Hartlaub, kes korraldas 1925. aastal selle voolu näituse.
Uusasjalikkus oli ühelt poolt ekspressionismi jätk, teisalt aga – reaktsioon sellele. Astunud areenile 1910.–1920. aastate piiril, levis see kümnendi teisel poole ka eesti kunstis.
Uusasjalikkuse mõistega hõlmatakse mitmesuguseid suundi, näiteks verismi, mis sündis majanduskriisiaegsel Saksamaal. Verismi tähtsamad esindajad olid Otto Dix ja George Grosz, Eestis Eduard Wiiralt. Kui verism kasutas palju ekspressionismi vormivõtteid, segades neid naturalismiga, siis uusasjalikkuse keskliin, nii-öelda "asjalik uusasjalikkus", lähtus alguses küll samuti ekspressionismist, ent arenes edasi omaette stiiliks, mida iseloomustas teatav objektivism segatuna irooniaga.
Uusasjalikkuse eredamaid näiteid eesti kunstis on Juhan Muksi (1899–1983) "Eduard Wiiralti portree" (1925), mis on maalitud vahetult enne mõlema kunstniku siirdumist Pariisi.