Uus evangeelium
"Uus evangeelium" on Voldemar Õuna 1953. aastal Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel ilmunud kaheosaline romaan.
Romaanis kirjeldatakse vene okupatsiooni saabumist Eestisse ja kommunistide võtteid vaba rahva murdmisel ja hävitamisel ajaperioodil 1939–1941. Romaani tegevus leiab aset valdavalt Tallinnas ning kirjeldatud on võimu ülevõtmist riigiameteis ja kohtusüsteemis. Esimese köite tegevus hõlmab Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist. Vaadeldav ajaperiood algab baaside lepinguga ning lõpeb esimese aastaga okupatsioonivõimude all, kui Eesti Wabariigist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Teises osas jätkub esimese punase aasta laiahaardeline kirjeldus. Järjest suurenev surve inimestele, valepropaganda, halvenev majanduslik olukord, NKVD haare inimeste ümber kulmineerub juuniküüditamise ja sõja ning Saksa okupatsioonivõimu saabumisega. Autor on oma ametikoha tõttu toimuvaga hästi kursis ja enam-vähem kõik ka ise läbi teinud. Voldemar Õuna „Uut evangeeliumi“ on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks.
Üle piiri voolanud kommunismiehitajad tõid siia sotsialistliku elukorralduse, mille põhikoostisosadeks olid vale, totaalne jälitamine, hirm, karistamine, kõige ja kõigi enneolnu vihkamine, õigusemõistmine lähtuvalt revolutsioonilisest südametunnistusest proletaarliku viha põhimõtetel. Õun kirjeldab loomavagunite juures askeldavat küüditamise korraldajat: „See mees oli kahekümneviieaastase kurjuse kultiveerimise produkt. Ta kasvatus käskis vihata inimest, kes oma meelelaadilt erineb sellest, kes vihkab. Sa pead vihkama oma vaenlast, õpetas suur vihkamise apostel talle, kuni ta tahe muutus seotuks ja kasvatus vajutas oma pitsati ta mõistusele. ... temal ei võinud olla mingit konkreetset põhjust vihata neid inimesi, sest ükski neist ei olnud teda millegagi solvanud. Tema viha oli puhas ja püha nõukogude viha, see oli evangeelium, mida suur Lenin oli õpetanud ja veel suurem Stalin täiendanud. Nii puhast viha võis oma südames kanda vaid nõukogude inimene, kes oli sündinud ja kasvanud nõukogude õhus. ... See maa ei olnud vilets ega nälgiv, ta oli hoopis hästitoidetud ja jõukas ... need annid, imelik küll, tekitasid, õigemini õhutasid truus nõukogude funktsionääris viha maa vastu, mis oli talle seda kõike võimaldanud. Ta vihkas neid oma ausa nõukogude hingega kui petiseid ja nautis hirmu ja õudust ja arusaamatust nende nägudel ..."
Inimeste saatuse määras kellegi poolt kuuldud ettevaatamatult poetatud lause või mõte. „Majanduslikus aruandes tuli jälgida iga sule, iga pliiatsi, iga aktiõmblemise nõela saatust ta sissetuleku momendist kuni surmani, aga inimest võis kinni panna täiesti oma ärenägemise järgi." Eks oli neid, kes sinisilmselt uskusid kommunismiehitajate muinasjutte sotsialismiga tulevast õnnest, aga koos uue korraga muutus kõik. Mõned muutusid rõõmuga, teised selleks, et ellu jääda, kolmandad ei muutunud ja sattusid repressiivse punavõimu haardesse. Läks vaid viiv, kui ühed olid üleval tribüünil, hõikamas palavaid loosungeid planeedi suurima geeniuse Stalini kiituseks. Need, kes all, need vaikisid, jõudes äratundmiseni, et nüüdne valitsev ladvik ehk parteilased on suures osas seltskond, kes unistas hea eluni jõuda tööd tegemata.
Leninliku terroriga sunniti inimesi omaks võtma uut evangeeliumi – bolševistlikku ideoloogiat. Kes seda ei tunnistanud, sattusid punavõimu haardesse, inimeste kadumine oli igapäevane. Autod sõitsid öösiti uste ette ja viisid inimesi ära või need kadusid niisama, läksid hommikul tööle ega tulnud enam koju.
Koos sotsialismi saabumisega tühjenesid kiiresti poed. Õun kirjeldab turgu ja üldse majanduse korraldust: „... vaevalt aasta tagasi see lai kivine turu väljak oli olnud täis tunglemist. Koorem koorma ja laud laua kõrval olid seisnud kuhjatuna igasugu saadustest, mida inimene toiduks tarvitas. Ent nüüd oli kõik lage. Turg oli välja suretatud, kellelgi polnud huvi sinna midagi tuua ega müüa pakkuda, sest saadud raha eest ei saanud ta ise enam midagi osta. Sotsialism oli jõudnud oma õnnistuse maale tuua ja surmatiivad linnale laotada." "Need on naiivsed inimesed, kes usuvad, et sotsialism toob õnnelikku ja jõukat elu. Sotsialism nõuab ainult, et valmistamise vahendid peavad kuuluma ühiskonnale. ... Sotsialism on õpetus varade jagamisest, aga mitte varade loomisest. ... Sotsialism on loogiliselt valeteooria, ta on järeldusest teinud eelduse ja sellepärast ta ka iial ei saa andmagi mingeid tulemusi."
Karistus on nõukogude võimu nurgakivi. Nõukogude võim Baltikumis kuulutas algusest peale küüniliselt vägivalda ja kõigile, kes temaga liitusid, anti võimalus kedagi karistada. Stalin karistab kõiki, ka naist ja lapsi. Ždanov karistab samuti kõiki ja pakub seda võimalust teistelegi. Karistus on lummav poliitiline printsiip. Eesti elanikke karistatakse selle eest, et nad pole valinud rahvusliku enesetapu teed.
„Nad kuulutasid suurt evangeeliumi, nad tahtsid luua uue ühiskonna, tahtsid tuua maa peale õnne. Kuid nad tunnistasid vaid üht teed, mida mööda õnn vöib maa peale tulla. Kõik teised teed olid valed. Ent ilmnes, et inimesed ei tahtnud tunnustada nende ainuõiget teed, nad eelistasid õnnelikuks saada omal viisil. Nad olid üldise õnne vastased ja need tuli kõrvaldada. Et neid avastada, lõid nad spioonide võrgu. Et spioonid oleksid truud, tuli anda neile eesõigusi. Ning nad nõudsid rahvalt tunnustust, et õnn ongi juba saabunud. Nii nad loovutasid vabaduse terrorile, võrdsuse eesõigustele ja tõe valele, need moodsad Prokrustesed, kes tahtsid inimesed mahutada ühe mõõdupuu alla." „Nad olid seal oma põhimõtete järgi kakskümmend aastat sotsialismi teinud ja vaeseks jäänud. Nende eksperiment oli ebaõnnestunud. See oli olnud kakskümmend aastat lootusetut võitlust inimese iseloomuga, mis ei tahtnud painduda uue teooria reeglite alla, sest ta ei olnud mehhaanika. Aga uue teooria prohvetid ei tahtnud õigeks võtta teooria ebaõnnestumist praktikas. Kui teooria ei sobinud inimestele, tuli inimesed sobitada teooriale. Mitukümmend miljonit elu, nagu asjatundjad välja olid arvestanud, olid need moodsad Prokrustesed nõukogude rahvastele maksma läinud. See oli kõigi aegade suurim bluff."
Romaan lõpeb saksa vägede saabumisega Tallinna. „Uus evangeelium” annab seletuse selle kohta, miks oodati eestlaste seniseid ajaloolisi vaenlasi number üks – sakslasi – 1941. aastal Eestisse otsekui vabastajaid. Mitte keegi ei oodanud siia ei sakslasi ega natse. Oodati ainsat rohtu vene riikliku terrorismi vastu. Ühe aastaga oli Venemaast saanud Eesti vaenlane number üks.
Raamatu uustrükid on Eesti Päevalehe kirjastuselt sarjas Eesti lugu (Voldemar Õun. Uus evangeelium. Eesti Päevaleht: Eesti lugu, Tallinn 2009) ning kirjastuselt Hea Lugu (Voldemar Õun. Uus evangeelium. Hea Lugu, 2019).