UARS

UARS
Organisatsioon	NASA
Alltöövõtjad	Martin Marietta
Missioonitüüp	Osoonikihi uurimine
Stardi aeg	12. september 1991
Kanderakett	Kosmosesüstik Discovery (STS-48)
Stardikompleks	Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39
Missiooni kestus	3 aastat (planeeritud) ; 14 aastat (tegelik)
Lõpetas tegevuse	15. detsember 2005
Langes orbiidilt	24. september 2011
COSPAR ID	1991-063B
SATCAT	21701
Mass	5900 kg
Võimsus	1600 W
Orbiidi elemendid
Ekstsentrilisus	0,0003645
Inklinatsioon	56,98°
Apogee	575 km
Perigee	574 km
Tiirlemisperiood	95,9 min

Kõrgatmosfääri uurimissatelliit (Upper Atmosphere Research Satellite, UARS) oli NASA peamiselt osoonikihi uurimise tehiskaaslane.

Satelliit viidi orbiidile kosmosesüstikuga Discovery selle missioonil STS-48 septembris 1991. Satelliit kaalus 5900 kg, algselt oli orbiidi kõrgus 600 km ja kaldenurk 56,98°. Satelliidi elueaks oli plaanitud kolm aastat. Neliteist aastat hiljem, juunis 2005 töötasid satelliidi kümnest sensorist veel kuus. Sellegipoolest otsustati satelliidi kasutamine lõpetada ning detsembris 2005 pidurdati satelliiti, et viia ta madalamale orbiidile, kust ta atmosfääris pidurdumise tõttu kukkus alla 24. septembril 2011.

Instrumendid satelliidi pardal olid:

–150 °C-ni jahutatud spektromeeter CLAES (Cryogenic Limb Array Etalon Spectrometer) lämmastiku ja kloori ühendite, osooni, veeauru ja metaani monitooringuks. Spektromeetrit jahutati tahke süsihappegaasi ja tahke neooniga. Nende varu jätkus kuni 5. maini 1993, siis spektromeeter soojenes ning muutus kasutuskõlbmatuks.
Stratosfääri ja mesosfääri sondeerija ISAMS (Improved Stratospheric and Mesospheric Sounder) – atmosfääri omakiirgust mõõtev spektromeeter CO₂, CO, CH₄, NO₂, N₂O ja H₂O hulga määramiseks atmosfääris.
Terminaatori mikrolaine-sondeerija MLS (Microwave Limb Sounder) – mikrolaineradiomeeter Maa terminaatori omakiirguse mõõtmiseks, mille abil määrati atmosfääri komponentide, temperatuuri ja rõhu vertikaalseid profiile.
Halogeenide uurimise varjutuseksperiment HALOE (Halogen Occultation Experiment). Terminaatori ületamisel päikesekiirgust mõõtes leiti atmosfääri komponentide O₃, HCl, HF, CH₄, H₂O, NO, NO₂ ning temperatuuri ja aerosooli vertikaalsed profiilid.
Kõrglahutusega Doppleri kaamera HRDI (High Resolution Doppler Imager) tuulekiiruste mõõtmiseks.
Interferomeeter tuulekiiruste kaardistamiseks WINDII (Wind Imaging Interferometer).
UV-spektromeeter Päikese ultraviolettkiirguse mõõtmiseks.
Radiomeeter päikesekiirguse võrdlemiseks heledate tähtede kiirgusega SOLSTICE (Solar Stellar Irradiance Comparison Experiment).
Õõs-radiomeeter ACRIM2 (Active Cavity Radiometer Irradiance Monitor II) päikesekiirguse täppismõõtmisteks.