Tsaar-tank
Tsaar-tank
| |
|---|---|
| Tsaari tanki tehnilised andmed | |
| Pikkus | 17,8 m |
| Laius | 9 m |
| Kõrgus | 12 m |
| Kaal | 40 t |
| Kiirus | maastikul ? km/h maanteel 17 km/h |
| Käiguvaru | maanteel ? km/h maanteel 450 km |
| Suurtükk | mm 40 mürsku |
| Kuulipildujad | 7,62 mm padrunit 2500 |
| Soomus | teadmata mm |
| Mootor | Sunbeam |
| Mootori võimsus | 2X250 hj |
| Meeskond | 10 inimest |
Tsaar-tank, tuntud ka kui Lebedenko tank või Netopõr, oli kolmerattaline soomustatud sõiduk, mida arendati Vene Keisririigis Esimese maailmasõja ajal aastatel 1915–1917. Tegu oli ilmselt ühe omapäraseima välimusega sõjamasinaga, mida tankiks on nimetatud. Nimi Tsaar-tank tuleb asjaolust, et Tsaar Nikolai II oli masinast isiklikult huvitatud ja rahastas selle ehitamist. Pärast prototüübi valmimist ja katsetamist hinnati masin kiiresti ebapraktiliseks ja selle arendamine peatati. See vedeles polügoonil kuni 1923. aastani ja tehti siis vanarauaks.
Kirjeldus muuda
Tanki ideele pani alguse Nikolai Lebedenko 1914. aastal, töötades erafirmas, mis omakorda töötas Venemaa sõjaministeeriumi heaks ja tegeles suurtükkide projekteerimisega. Koos Nikolai Žukovski, Boriss Stetškini ja Aleksandr Mikuliniga töötas ta välja ligi 40 tonnise sõjamasina. Selle kahe esimese ratta läbimõõt küündis 9 või 10 meetrini. Taga oli üks väiksem ratas ja kogu sõiduk oli kolmerattalise põhiplaaniga. Idee järgi pidid kaks esimest ratast masinat üle takistuste vedama. Rataste vahel paiknes T-kujuline kere. Üle rataste laiuse ulatuvates kereosades pidid paiknema sponsoonid kuulipildujate jaoks. Rataste vahel kere alumisel ja ülemisel poolel pidid paiknema tornid kuulipildujate ja/või väikesekaliibriliste kahuritega. Torn tanki peal oleks andnud masina kõrguseks 12 meetrit. Eksperimentaalmudelit siiski ei relvastatud, sest sõjavägi andis kahureid ja kuulipildujaid ainult nende masinate jaoks, mis olid praktiliselt kasutatavad.[1] Tank oli varustatud kahe 240[1] või 250 hobujõulise Sunbeami bensiinimootoriga, mis pidid andma maksimaalseks kiiruseks 17 km/h.[2]
Ajalugu muuda
Lebedenko tutvustas projekti 1915. aastal Tsaar Nikolai II-sele, kes oli projektist vaimustuses ja käskis töödega kohe pihta hakata ja lubas ise rahalised vahendid hankida. Masin ehitatigi valmis ja seda testiti 1917. aasta augustis umbes 60 kilomeetri kaugusel Moskvast. Katsed ebaõnnestusid täielikult: mootorid olid masina vedamiseks liiga nõrgad ja üsna pea jäi tagumine väike ratas kraavi kinni. Lebedenko soovis maastikuläbivust parandada võimsamate mootorite paigutamisega masinale, kuid Vene sõjaväelased ei olnud projektist enam huvitatud. See oli läinud maksma juba palju raha, ligi 250 000 rubla ja hinnati oma suurte rataste[1] ja õhukese soomuse[2] tõttu suurtükitulele väga haavatavaks. Üks katsetus siiski korraldati veel 1918. aastal[1], peale seda jäi masin polügoonile roostetama ning tehti 1923. aastal vanarauaks.[2]
Lebedenko saatus peale revolutsiooni pole teada[1], kuid Aleksandr Mikulinist sai üks juhtivaid nõukogude lennukikonstruktoreid.[2]
Viited muuda
Kirjandus muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tsaar-tank |
- Steven J. Zaloga, James Grandsen Soviet Tanks and Combat Vehicles of World War Two Weidenfeld & Nicholson military 1984 ISBN 0853686068 Inglise k.
Välislingid muuda
| |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tsaar-tank |