Vikipeedia

Titan

 See artikkel räägib Saturni kaaslasest; arvuti kohta vaata artiklit Titan (arvuti); sukelaparaadi kohta vaata artiklit Titan (allveeaparaat); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Titan (täpsustus)

Titan (ka Saturn VI) on Saturni suurim kuu ja Päikesesüsteemi suuruselt teine kuu Jupiteri kaaslase Ganymedese järel. Päikesesüsteemi planeetide kaaslastest on Titan ainuke, millel teatakse olevat tihe atmosfäär.[4]

Titan
Avastamine
Avastajad Christiaan Huygens
Avastamise aeg 25. märts 1655
Orbiidi iseloomustus
Perigee 1 186 680 km
Apogee 1 257 060 km
Orbiidi pikem pooltelg 1 221 931 km
Ekstsentrilisus 0,0288
Tiirlemisperiood 15,9454 d
Keskmine orbiidil liikumise kiirus 5,57 km/s
Orbiidi kalle 0,34854° (Saturni ekvaatori suhtes)
Emaplaneet Saturn
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine raadius 2575,5±2,0 km (0,404 Maad)[1]
Keskmine diameeter 5150 km (0,404 Maad)
Pindala 83 000 000 km2
Ruumala 7,16×1010 km³ (0,066 Maad)
Mass (1,3452±0,0002)× 1023 kg (0,0225 Maad)[1]
Keskmine tihedus 1,8798±0,0044 g/cm³[1]
Raskuskiirendus 1,352 m/s² (0,14 g)
Paokiirus 2,64 km/s
Pöörlemisperiood Sünkroonne
Telje kalle null
Albeedo 0,22[2]
Näiv tähesuurus 8,2[3] kuni 9
Pinna temperatuur
… keskmine
93,7 K (–179,5°C)
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk 146,7 kPa
Koostis 98,4% lämmastik
1,6% metaan

Lisaks on Titan peale Maa teadaolevalt ainus taevakeha Päikesesüsteemis, mille pinnal on vedelas olekus ainet järvede ja meredena.[5] Sealsed vedelad süsivesinikest koosnevad järved ületavad mahult enam kui sajad korrad maapealsed nafta ja maagaasi varud.[6]

Kirjeldus muuda

Titani orbiidi raadius on 1 221 931 km ja tiirlemisperiood 15,9454 Maa ööpäeva. Ta eemaldub Saturnist kuni 20 Saturni raadiuse kaugusele.

Saturni ümber tiirlev kosmosesond Cassini on radariga kaardistanud Titani pinna. Nõnda on leitud, et kuu pinnamood on Maaga võrreldes väga tasane ja kõrguste vahe on väike. Titani kõrgeimad mäed ei kerki planeedi keskmisest rohkem kui poole kilomeetri kõrgusele.[7]

Titani pindala on 83 miljonit ruutkilomeetrit. Pisut väiksem on India ookean, aga Euraasia ja Aafrika kokku on natuke suuremad.

Titani atmosfäärirõhk pinnal on 146,7 kPa ehk 1,45 Maa atmosfäärirõhku. Inimene oleks võimeline nii tihedat õhku hingama, kuid Titani atmosfäär on mürgine. Näiteks stratosfääris koosneb see 98,4% lämmastikust ja 1,4% metaanist, aga troposfääri alumises osas 95% lämmastikust ja 4,9% metaanist. Titani gravitatsioon on nii väike ja atmosfäär nii tihe, et inimesed suudaksid Titani atmosfääris lennata, kui nende käte külge kinnitada suured tiivad, mida lehvitada.

Titani tiirlemisperiood ja pöörlemisperiood on võrdsed. See tähendab, et Titan on kogu aeg pööratud Saturni poole sama küljega. Poolelt Titanilt ei saa kunagi Saturni näha, seevastu on Titanil koht, kus Saturn kogu aeg on seniidis. (Tegelikult Saturn Titani pinnale ei paista, sest Titani atmosfäär on nii läbipaistmatu.) Titani nullmeridiaan on määratud joonena, mis ühendab poolusi ja punkti, kus Saturn on kogu aeg seniidis.

Titani temperatuur on väga madal. Keskmine temperatuur on -180 °C. Kui seal leiduks vett, oleks see kogu aeg külmunud. Seal esinevad küll mõnedki maised nähtused, näiteks mered, vihm, tuul ja isegi luited, kuid meredes on vedel metaan ja vihmana sajab samuti metaani. Metaani sulamistemperatuur on −182,5 °C ja keemistemperatuur −161,6 °C[8].

Titani raskuskiirendus on 1,352 m/s² (0,14 g ehk seitsmendik maisest, vähem kui Kuul, kus on kuuendik maisest) ja paokiirus 2,64 km/s.

Ajalugu muuda

Titani avastas 25. märtsil 1655 hollandi astronoom Christiaan Huygens, kes avaldas oma avastuse veel samal aastal teoses "De Saturni Luna Observatio Nova" ehk "Saturni kuu uuest vaatlemisest". Huygens nimetas teda lihtsalt Saturni Luna või Luna Saturni ehk teisisõnu Saturni kuuks, sest tollal Saturnil rohkem kuid teada ei olnud.

Aastail 1673–1686 avastas Giovanni Domenico Cassini veel neli Saturni kuud.[9] Pärast seda oli astronoomidel tavaks nimetada neid järjenumbritega, seestpoolt väljapoole Saturn I–V (Titan oli IV). Aastal 1789 avastas William Herschel veel kaks Saturni kuud, misjärel Titani hakati nimetama Saturn VI-ks.[9]

Kõigile Saturni kuudele pani nime William Herscheli poeg John Herschel 1847. aastal. Ta nimetas nad vanakreeka mütoloogia tegelaste titaanide järgi. Hiljem on avastatud veel palju Saturni kuusid. Nendelgi on oma Rooma number, kuid pärast nimede panekut avastatud kuud on saanud numbri avastamise järjekorras, nii et Titan on endiselt Saturn VI, kuigi vahepeal on avastatud kuusid nii Titanist Saturnile lähemal kui ka kaugemal.

Titan on Päikesesüsteemi ainuke kuu, millel on tihe atmosfäär. See selgus alles pärast seda, kui 1979. aastal avastas USA planeetidevaheline automaatjaam Pioneer 11 Saturni 12 pisikest kuud ja 1980. aastal jõudis sinna teine USA planeetidevaheline automaatjaam Voyager 1. Titani tihe atmosfäär ulatub tema pinnast mitme kilomeetri kõrgusele ja sellepärast näib Titan suuremana kui ta tegelikult on. Seetõttu peeti Titani varem suuremaks kui Ganymedest ja seega suurimaks planeedi kaaslaseks Päikesesüsteemis.

Huygensi maandumine Titanil

14. jaanuaril 2005 maandus Titanil automaatjaamast Cassini eraldunud Euroopa Kosmoseagentuuri maandur Huygens, mis kogus maandumise ajal infot Titani atmosfääri kohta ja edastas Titani pinnalt esimesed fotod.[10] Maandumine õnnestus, näiteks laskus sond kuivale maale, mitte metaanimerre. Huygens lakkas töötamast poolteist tundi pärast maandumist.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Jacobson, R. A.; Antreasian, P. G.; Bordi, J. J.; Criddle, K. E.; Ionasescu, R.; Jones, J. B.; Mackenzie, R. A.; Meek, M. C.; Parcher, D.; Pelletier, F. J.; Owen, Jr., W. M.; Roth, D. C.; Roundhill, I. M.; Stauch, J. R. (detsember 2006). "The Gravity Field of the Saturnian System from Satellite Observations and Spacecraft Tracking Data". The Astronomical Journal. 132 (6): 2520–2526. Bibcode:2006AJ....132.2520J. DOI:10.1086/508812.
  2. ↑ Williams, D. R. (22. veebruar 2011). "Saturnian Satellite Fact Sheet". NASA. Vaadatud 22.04.2015.
  3. ↑ "Classic Satellites of the Solar System". Observatorio ARVAL. Vaadatud 28.06.2010.
  4. ↑ NASA's Cassini Sees Abrupt Turn in Titan's Atmosphere NASA, 28. november 2012
  5. ↑ Stofan, E. R.; Elachi, C.; Lunine, J. I.; Lorenz, R. D.; Stiles, B.; Mitchell, K. L.; Ostro, S.; Soderblom, L. et al. (2007). "The lakes of Titan". Nature 445 (1): 61–64
  6. ↑ Titan's Surface Organics Surpass Oil Reserves on Earth NASA, 13. veebruar 2008
  7. ↑ Jalgrattamatk Titaanil oleks käkitegu Novaator, 20. mai 2013
  8. ↑ Hergi Karik "Üldine keemia", lk. 179–180
  9. ↑ 9,0 9,1 A ja O. Tallinn: Valgus, 1987, lk 54.
  10. ↑ "Huygens Probe Returns First Images of Titan's Surface". Space.com. Vaadatud 5. august 2018.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Titan&oldid=6500941"