Vikipeedia

Tintoretto

Tintoretto (kodanikunimega Jacopo Comin[1]) (12. september 1518 Veneetsia – 31. mai 1594 Veneetsia) oli Itaalia hilisrenessansi maalikunstnik.

Fragment Tintoretto autoportreest

Nooruses tunti teda ka Jacopo Robusti nime all, kuna tema isa oli "robustsel viisil" kaitsnud Padova väravaid Cambrai liiga sõjas (1509–1516) Saksa-Rooma keisri vägede rünnaku eest.

Tintoretto sündis 22-lapselise pere vanima lapsena. Tema isa Giovanni oli värval (itaalia keeles tintore) ja sellest sai Jacopo endale hüüdnime Tintoretto, mis tähendab väikest värvalit või värvali poega. Perekond ise pärines vanemate andmete järgi Luccast, uuemate andmete järgi Bresciast, mis kuulus Veneetsia Vabariiki.[1]

Tintoretto õppis ja töötas Veneetsias. Seal õppis ta lühikest aega ka Tiziani juures. Kuid juba kümne päeva pärast saatis Tizian ta koju. Kuulujuttude järgi nägi umbes 56-aastane Tizian umbes 15-aastases õpipoisis nii suurt annet, et sai tema peale kadedaks ega tahtnud teda õpetada. Tõenäolisemalt näitasid Tintoretto joonistused nii suurt iseseisvust, et Tizian otsustas, et kuigi Jacopo võib saada kunstnikuks, ei tuleks temast head õpipoissi. Tintoretto jäi kuni surmani Tiziani geeniuse austajaks, kuid sõpru neist ei saanud.

1550 abiellus Tintoretto Veneetsia aadliku Faustina de Vescoviga. Abielust sündis mitu last, arvatavasti 2 poega ja 5 tütart. Lisaks oli Tintorettol väljaspool abielu sündinud tütar Marietta Robusti, keda ta samuti kasvatas ja maalima õpetas. Mariettast sai oma aja üks väheseid naiskunstnikke.

Õpilasi oli Tintorettol vähe: tütar, pojad ja Antwerpenist pärit Maarten de Vos. Nad olid kõige rohkem keskpärased kunstnikud. Küll on aga Tintoretto mõjusid nähtud El Greco loomingus. El Greco nägi Tintoretto teoseid sel ajal, kui ta Veneetsias viibis.

Tintoretto armastas kõiki kunste. Nooruses mängis ta lautot ja teisi muusikariistu, millest mõne valmistas ta ise. Ta valmistas teatri jaoks lavakujundusi ja projekteeris näitlejatele kostüüme. Ta oli ka mehaaniliste seadmete valmistamises osav.

Tintoretto oli seltskonnas meeldiv kaaslane, kellel oli külluses meeldivaid teravmeelseid ütlemisi, aga ta ise naeratas harva. Kuid oma töö huvides elas ta väga tagasihoidlikult. Isegi siis, kui tal parajasti tellimusi polnud, jäi ta oma ateljeesse, kuhu ta ei lasknud õieti kedagi peale oma abiliste, isegi lähimaid sõpru mitte, ja oma töömeetodid hoidis ta saladuses.

Looming muuda

 
"Püha õhtusöömaaeg"
 
"Püha Markuse ime"

Tintoretto on saanud mõjutusi Parmigianino ja hiljem Michelangelo loomingust. Hoolimata sellest, et ta oli Tiziani õpilane, arendas ta kunsti omas suunas, välja kõrgrenessansi raamistikust. Ta püüdles naturalismi poole, taotles oma maalides dramaatilisust ja dünaamikat, valmistades teed barokile.

Tintoretto on loonud suuri figuuriderohkeid, dünaamilise ülesehituse ja järskude rakurssidega usu- ja antiikmütoloogiaainelisi kompositsioone. Talle iseloomulik rahutu mitmekesisus ja järsk joon kujunesid lõplikult välja Scuola di San Rocco seinamaalides, kus ta ütles lahti senisest renessansi kompositsioonitraditsioonist rühmitada figuurid sümmeetriliselt ühe keskme ümber. Tintoretto asetas raskuspunkti pildi servale; ta püüaks justkui vaataja pilku sundida viltu pildi sisse vaatama.

Tintoretto maalide koloriidis valitsevad tumedad külmsinakad toonid; Veneetsia kunsti traditsiooni heledat koloriiti kohtab tema esimestel maalidel (näiteks "Püha Markuse ime").

Tintoretto on viljelenud ka portreemaali.

Tintoretto on maalis kujutanud Antaiost[2], Antiopet[3], Arachnet[4], Arest[5], Arest[6], Ariadnet[7], Danaed[8], magavat Endymioni Selenega[9], Europet[10], Helenat[11], Heraklest[12], Hermest[13], Ikarost[14], kariide[15], kükloope Hephaistose sepasellidena[16], Ledat[17], Lunat[18], Marsi[19], Marsyase nülgimist[20], Midast[21], muusasid[22], Narkissost[23], niobiidide tapmist[24], Omphalet[25], Orpheust[26], Perseust[27], Phaethoni kukkumist[28], Semelet[29] ja sibülli[30]. Ta on skulptuuris kujutanud Aeneast Didoga[31].

Üle 90% Tintoretto teostest on tänapäevani Veneetsias ja paljud neist asuvad samades kirikutes ja teistes hoonetes, mille jaoks Tintoretto nad valmistas.[1]

Teosed muuda

 
"Muusa lautoga"

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Spanish curator uncovers true name of Tintoretto 21. jaanuar 2007 (inglise keeles). Vaadatud 12. aprillil 2012
  2. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 40
  3. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 47
  4. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 54
  5. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 54
  6. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 56
  7. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 59
  8. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 109
  9. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 135
  10. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 148
  11. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 181
  12. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 186
  13. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 188
  14. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 206
  15. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 231
  16. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 296
  17. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 309
  18. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 326
  19. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 338
  20. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 339
  21. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 9
  22. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 17
  23. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 29
  24. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 35
  25. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 47
  26. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 54
  27. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 77
  28. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 79
  29. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 166
  30. ↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 171
  31. ↑ Antiigileksikon, 1. kd., lk. 15

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tintoretto&oldid=6547165"