Vikipeedia

Territoriaalriik

Territoriaalriigi mõistega märgitakse suveräänse valitseja või valitsuse hallatavat maa-ala, millel kehtestatakse ühtne õiguskord. Oma 1. detsembril 1862 peetud kõnes Kongressile määratles president Abraham Lincoln suveräänse riigi kolme elementi: oma territoorium, omad inimesed, ja omad seadused. L. F. L. Oppenheim märkis teoses "International Law": Riigi territoorium on maakera pinna määratletud osa, mis allub riigi suveräänsusele. Ilma territooriumita riiki pole olemas, kuid see territoorium võib olla väga väike. Sellel territooriumil teostab riik oma kõrgeimat võimu.[1]

Ajalugu muuda

Mõiste muuda

Territoriaalriigi mõiste on tuletatud ladina sõnadest terra 'maa' ja torium 'valitseja' – seega märgib sõna terratorium valitsejale kuuluvat maad ning seda on säilinud ürikutes esmamainitud 1494. aastal.[2]

Valitsemine ja suveräänsus muuda

Keskaja feodalistlik Euroopa oli jagatud valitsejate (Landlord, lääniisand) valitsuse all olevateks territooriumiteks ning seda hallati hierarhilise võimusüsteemi ja õiguskorra alusel, mille tipus olid kuningad, keiser ja Paavst. Selles süsteemis oli

  • valitsejaid, kes olid suveräänsed nii de facto kui ka de jure;
  • valitsejad, kes olid de facto sõltumatud, kuid de jure sõltlased;
  • territooriumid, mis olid loonud omad valitsemisinstitutsioonid ja kehtestanud oma seadused, kuid olid seejuures siiski sõltlased, nagu näiteks Madalmaade lõunaosa (tänane Belgia) ning erinevad linnriigid Itaalias ja Balti mere ümbruses.[3]

Keskaegne feodaalne valitsuskorraldus lagunes Martin Lutheri algatatud reformatsioonile järgnenud religioossele võimuvõitluse, mis tipnes Kolmekümneaastase sõjaga. Uue riigikorralduse alused pandi paika 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahulepinguga. Selle lepinguga tunnistati iga valitseja õigust ise otsustada, millist religiooni tema poolt valitsetaval territooriumil järgitakse.

Uus rahvusvahelise poliitika süsteem keelas ühe ala valitsejal sekkuda teisel territooriumil toimuvasse ning tunnustas ka ilma päriliku valitsejata, enda elukorraldust demokraatlikult sätestavate inimeste enesemääramise õigust. Vestfaali suveräänsuse aluseks oli rahvusvaheliste lepingute süsteem ning sellest välja kasvanud rahvusvahelise õiguse sätted. Võitlus territoriaalriigi suveräänsuse saavutamise nimel oli pikk ja raske ning rohkete ohvritega. See saavutati kollektiivse julgeolekusüsteemi loomise ja õigusriigi kehtestamise läbi, mis kaitses inimesi kõrgema ja tugevama võimu valimatu jõukasutuse eest. Nii tunnustasid Euroopa pärilikud valitsejad juba 1291. aastal asutatud vana Šveitsi Konföderatsiooni ja Hollandi Vabariigi (1581–1795) suveräänsust.

Vestfaali rahulepingu sätted on leidnud ka oma koha ÜRO põhikirja 2. artikli lg 1. Organisatsioon põhineb kõigi liikmete suveräänse võrdsuse põhimõttel ja lg 7. Käesolevas põhikirjas sisalduvad sätted lubavad ÜRO-l sekkuda küsimustesse, mis on põhiliselt mis tahes riigi siseriikliku jurisdiktsiooni alla kuuluvad, või nõuab, et liikmed esitaksid sellised küsimused käesoleva harta kohaselt lahendamiseks. Samast allikast pärineb ka säte, et Rahvusvahelist rahu kindlustab kõige paremini võrdne suveräänsus ja õiguskorra kehtestamise ainuõigus.[4]

Õigus muuda

Arhailine õigus sätestas inimühendusse (hõimu) kuuluvate inimeste vahelisi suhteid ning mees perekonnapeana omandas subjektsuse selles vaid läbi pärimisõiguse oma isalt. Ka keskaja kanooniline õigus sätestas samuti vaid religioossesse organisatsiooni kuuluvate inimeste vahelisi suhteid. Need lähtusid esivanemate poolt sätestatust ning seda kandis edasi perekonna-, suguvõsa- või hõimuinstitutsioon. Üksikisik võis sellises õiguskeskkonnas elada ja tegutseda vaid ühenduse liikmena. Kuriteo süüdistataval üksikisikul polnud mingit õigusvõimet ning karistus määrati sugukonnale, mis pidi tasuma trahvi või hüvitusraha. (lk 46-47)

Esimese sammu üksikisiku õigusvõime tunnustamise teel tegi keskaja lääniõigus, mis põhines hõimu esindavate isikute vahelistel isiklikel suhetel. Järgmiseks sammuks oli seisustel põhineva riigikorra väljakujunemine, milles seisused koondusid kogudesse ning saatsid oma esindajad nõustama valitsejat ja kooskõlastama vastuvõetavate otsuste sisu ning võisid neid koguni vetostada. (lk 317-318). Uus õiguskord sündis koos territoriaalriigi ning ilmalikel ametnikel põhineva, tsentraliseeritud haldussüsteemiga ning see kehtis kõigi määratud territooriumil asuvate inimeste suhtes. Territoriaalset rahu oli võimalik saavutada vaid karistusõiguse juurutamisega ning seda rakendati tegude suhtes, mille üksikisik isiklikult oli toime pannud. (lk 339-340) Territoriaalse õiguskorra kehtestamisele aitas oluliselt kaasa see, et kohtunikke hakati valima ametisse mitte sünnipära, vaid kompetentsuse alusel. (lk 548-549)[5]

Territoriaalriikide formeerumine muuda

Territoriaalriikide väljakujunemises mängis olulist rolli sõda ning sellest tulenev vajadus ühineda „ühe lipu“ alla. Võitlus toimus mitte üksnes välis-, vaid ka sisevaenlaste vastu, s.t teist keelt kasutavate või teist religiooni järgivate inimeste ehk teisitimõtlejate vastu. Sõjaolukord sundis rahvast looma efektiivset otsuste langetamise ja ratsionaalset majanduskorraldust, mis realiseerus tsentraliseeritud võimusüsteemis, bürokraatlikus maksu- ja halduskorralduses ning regulaararmeele varustust tootvates industriaalsetes ettevõtetes.[6]

Euroopa ala jagunemise territoriaalriikide vahel määras esimest korda Napoleoni sõdade lõppemise järel Viinis 1814. aastal sõlmitud rahvusvaheline leping ning sellele järgneva kuue aasta jooksul valitsejate vahel sõlmitud kokkulepped. 1870. aastatel moodustusid Saksa ja Itaalia rahvuslikud territoriaalriigid ning kadus pea tuhandeaastane Kirikuriik. Naturalismi ja rahvusluse kokkusulamisest sündis rassiideoloogia, mis ilmnes slaavlaste ja germaani eneseteadvuse sünnis ja tugevnemises ning sünnipära idealiseerimises. Rassismi teoreetilised alused sõnastas 1855. aastal krahv Joseph Arthur de Gobineau (1816–1882), kes oma neljaköitelises teoses "Essee inimrasside ebavõrdsusest" ("Essai sur les inegalites des races humaines") sõnastas aarialase kontseptsiooni ja ülistas germaanlasi kõige silmapaistvama rassina. Ta rõhutas seejuures, et aarialased ei esine teiste rasside kombel kollektiividena, vaid teadvustavad end üksikisikuina. (677) [7]

Järgmine suur Euroopa territoriaalriiklust ümber kujundav sündmus oli I maailmasõda, mille lõpp fikseeriti 11. novembril 1918 Versailles's. Kuna sõda nõrgestas seni domineerinud suurriike, siis sündis neist palju uusi rahvusriike. Sellele järgnes II maailmasõda, mis oluliselt vähendas territoriaalriikide arvu Euroopas, sest Stalin nõudis võidu hinnana territoriaalset laienemist. III maailmasõja vältimiseks loodi riikideülene rahuorganisatsioon ÜRO.

Tänapäev muuda

Tänapäeva maailmas on kogu planeedi Maa territoorium (v.a vaid Antarktika) jagatud territoriaalriikide poolt osadeks ning kuulutatud vastavalt ühe konkreetse riigi omandiks. EL on koostanud mitmeid dokumente, mis käsitlevad EL territoriaalriikidest tulenevaid probleeme ja arenguid.[8] Nii on Lissaboni ja Göteborgi strateegia järgi territoriaalsuse tunnuseks

  • geograafiliselt määratletud koht;
  • territoriaalsusest lähtuvad poliitikad;
  • kohaga seotud temaatilise integratsiooni või sektoriaalsed poliitikad;
  • protsessi kaasatakse regionaalsed või kohalikud omavalitsused ning projekti dokumentatsioon esitletakse kohalikus keeles".[9]

Viited muuda

  1. ↑ Oppenheim L. International Law Vol - 1,8lh ed. (1955) 451-452. [1]
  2. ↑ Taylor P.J. "Territoriality, State and Nation" in Political Geography: World Economy: Nation State and Locality (1985), p. 96.
  3. ↑ Watson. A "Westphalia : an Anti-Hegimonial Commonwealth of States" in The Evolution of International Society : A Comparative and Historical Analysis ( 1992) p 187.
  4. ↑ Hassan, Daud. The Rise of the Territorial State and The Treaty of Westphalia. Yearbook of New Zealand Jurisprudence. 01 January 2006. pp. 67-69.[2]
  5. ↑ Hattenhauer, Hans. Euroopa õigusajalugu. Juura. 2007.ISBN 978-9985-75-219-7.
  6. ↑ Charles Tilly, The Formation of National States in Western Europe. Princeton: Princetom University Press, 1975.
  7. ↑ Hattenhauer, Hans. Euroopa õigusajalugu. Juura. 2007.ISBN 978-9985-75-219-7.
  8. ↑ The Territorial State and Perspectives of the European Union. Background document for the Territorial Agenda of the European Union 2020 presented at the Informal Meeting of Ministers responsible for Spatial Planning and Territorial Development on 19th May 2011 Godollo, Hungary. [3]
  9. ↑ The Territorial State and Perspectives of the European Union. Towards a Stronger European Territorial Cohesion in the Light of the Lisbon and Gothenburg Ambitions. Luxembourg 2005. [4]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Territoriaalriik&oldid=6526673"