Teravili on rühm peamiselt kõrreliste sugukonda kuuluvaid kultuurtaimi, mida kasvatatakse tärklise- ja valgurikaste viljade – teriste ehk terises olevate terade – saamiseks.[1]

Mais
Nisu
Oder
Kaer
Rukis
Riis
Hirss
Tatar
Sorgo

Teraviljade liigid muuda

Teraviljade hulka kuuluvad kõrrelised, sealhulgas rukis, nisu, oder, kaer, mais, riis, hirss, sorgo, tritikale (nisu ja rukki hübriid) ja metsik riis ehk tuskaroora vesiriis.

Teraviljade hulka kuulub ka mittekõrrelisi, näiteks tatar (sugukonnast tatralised), rebashein (sugukonnast rebasheinalised) ja kinoa ehk tšiili hanemalts (sugukonnast hanemaltsalised).

Kirjeldus muuda

Valdava osa kõrreliste teraviljade juurestikust moodustavad lisajuured, mis omakorda moodustavad narmasjuurestiku. Juurte põhimass paikneb huumushorisondis. Teraviljade hulgas on tugevama juurestikuga mais, rukis ja talinisu[2].

Vars koosneb lühikestest jäikadest paksenenud kõrresõlmedest ja 5–7 pikast õõnsast torujast sõlmevahest. Maisil ja sorgol võib sõlmevahesid olla rohkem ja need on täidetud säsiga. Kõrred kasvavad nii tipust kui sõlmede pealt. Iga sõlmevahe on pikem temast allpool olevast. Kõrre pikkus sõltub sordist ja kasvutingimustest[2].

Leht kinnitub igale kõrresõlmele. Lehetupp ümbritseb kõrt ja toetab seda. Lehetupe ülemineku kohal lehelabaks asuvad kõrvakesed ja keeleke. Nende esinemine või puudumine, kuju ja suurus on üks liikide eristamise tunnuseid[2].

Õied on kõrrelistel teraviljadel koondunud väheõielisteks pähikuteks ehk osaõisikuteks. Need moodustavad liitõisikud – liittäha (liitpea), pöörise või tõlviku. Teraviljadel on enamasti varretipmine õisik. Maisi emasõitega tõlvik asetseb lehekaenaldes[2].

Teravilja pähiku alusel on kaks liblet (hirsil kolm). Iga õie ümber on välis- ja sisesõkal. Riisil ja enamikul odrasortidel kasvavad õiesõklad teraga kokku ja moodustavad nn sõkaltera. Rukki, nisu ja mõningate odrasortide terad on sõkalde vahel vabalt (paljastera)[2].

Teraviljade vili on üheseemneline mitteavanev teris ehk iva, põllumajanduslikuks keelepruugis tera[2].

Toitainete sisaldus muuda

Teraviljades leidub palju vitamiine, mineraalaineid, süsivesikuid, rasvu ja valke. Teravilja teeb toiduna väärtuslikuks soodne valgu ja tärklise suhe, mis on lähedane 1:7. See teeb teravilja inimorganismile vastuvõetavaks[2].

Kasutamine muuda

Teraviljast valmistatakse jahu, tangu, helbeid jm. Tähtsaim toit, mida jahust tehakse, on leib. Esialgu õppis inimene valmistama teraviljast putru. Hiljem õpiti seda kuumadel kividel küpsetama. Toiduks kasutavad inimesed kõiki teraviljaliike, rohkem siiski nisu ja riisi. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on peamisteks toiduteraviljadeks mais ja sorgo[2].

Arengumaades moodustavad teraviljad, tavaliselt riisi, nisu, hirsi või maisina, enamuse paljude inimeste igapäevasest toidust. Arenenud maades on teraviljade tarbimine mõõdukas ja muutlik, aga ikkagi oluline.

Loomasöödana on kasutatav kogu teraviljataime mullapeale osa. Põhk ja aganad on vajalik koresööt mäletsejatele. Teravilja põhk on kasutusel ka allapanuna[2].

Kasvatamine muuda

  Pikemalt artiklis Teraviljakasvatus

Järjepideva kunstliku valiku tulemusena on teraviljad juba tuhandete aastate eest kodustatud ehk kaotanud isepaljunemise võime: nad suudavad paljuneda üksnes inimese abiga. Metsiku teravilja seemned pudenevad valmides viljapeast välja, aga kodustatud teraviljade seemned seda ei tee, et vilja koristamisel oleksid kaod väiksemad. Viljaterad saavad viljapeast välja tulla üksnes inimese abil. Samas on kunstliku valiku tulemusel teraviljade saagikus eriti viimastel aastakümnetel oluliselt suurenenud, mis võimaldab nende külvipinda suurendamata saada järjest suuremaid saake.

Ajalugu muuda

Esimesed teraviljad, mis kodustati, olid nisu ja oder. See juhtus umbes 12 tuhat aastat tagasi Edela-Aasias viljaka poolkuu alal.

Antiikaja põllumajanduses ja kaubanduses oli teravili väga tähtis. Teraviljakasvatus näitas majanduse arengutaset. [3]

Antiikaja tähtsaim leivavili oli nisu, paremuselt teiseks peeti otra ja kolmandaks kõige vastupidavamat teravilja rukist. Euroopast pärinevat kaera hakati kultuurtaimena kasvatama hiljem, antiikajal viljeldi seda ainult mägedes ja söödi peamiselt näljaajal. Kõige lihtsam teraviljaliik on speltanisu, mis on pärit Pärsiast või Egiptusest. Juba Trooja väljakaevamistel leiti üheteranisu. [3]

Teraviljal oli kultustes tähtis koht. Vanakreeka mütoloogias austati viljakusjumalannat Demeteri (vanarooma mütoloogias Ceres), kes vastutas ka taimekasvatuse eest. Müüdi järgi laskis Demeter tänuks talle osutatud külalislahkuse eest Triptolemosel inimestele põlluharimist õpetada. Külvi ja lõikusega seostus kultuslikke pidukombeid. [3]

Külvatav teraviljaseeme valiti hoolikalt, leotati ning muudeti ussidele ja lindudele söödamatuteks. Külvamisel kasutati seemne mulda viimiseks äket või kõrvade ehk silumislaudadega atra. Pärast külvamist kitkuti kahel korral umbrohtu. Küpset vilja ei lõigatud vikatiga, vaid sirbiga. Sirp võis olla hambuline. Roomlased leiutasid koguni niidumasina. Koristatud viljal lasti päikese ja vihma eest kaitstud varjualustes savipõrandal lõplikult kuivada. Hiljem hoiti teri aukudes või aitades. [3]

Caesar nimetas teraviljaks (ladina keeles frumentum) igasugust sõjaväemoona. [3]

Teraviljad taimetoitluses muuda

Paljudes teraviljades puudub asendamatu aminohape lüsiin. Sellepärast ei ole üksnes teraviljadest toitumine tervislik. Taimetoitluses soovitatakse süüa lisaks teraviljadele ka kaunvilju. Kuid ainult kaunvilju ka süüa ei tohi, sest paljudes neist puudub asendamatu aminohape metioniin, mida jälle teraviljad sisaldavad. Sellepärast ongi tasakaalustatud taimetoitluses vaja süüa mõlemat.

Teraviljade tootmine maailmas muuda

Levinud teraviljade toodang ja külvipind maailmas[4]
Teravili Saak tonnides Muutus Külvipind hektarites Muutus
1969 2009 1969 2009
Mais 269 506 068 817 110 509 203,2% 111 338 080 159 531 007 43,3%
Nisu 308 640 283 681 915 838 120,9% 217 750 101 225 437 694 3,5%
Riis 295 584 391 678 688 289 129,6% 131 137 551 161 420 743 23,1%
Oder 118 006 371 150 271 573 27,3% 66 218 345 54 129 438 −18,3%
Sorgo 55 541 983 62 098 620 11,8% 52 178 397 43 735 937 −16,2%
Hirss 30 545 349 32 034 572 4,9% 45 569 151 35 454 429 −22,2%
Kaer 52 539 433 23 032 118 −56,2% 30 570 535 10 255 594 −66,5%
Rukis 29 428 813 17 856 568 −39,3% 20 409 042 6 593 479 −67,7%
Tatar 3 078 816 1 416 848 −54,0% 4 718 478 2 066 104 −56,2%

Viljatera ehitus muuda

Tera ehk teris koosneb:

  1. välisest kestast;
  2. terakest;
  3. tuumast ehk endospermist;
  4. idust.

Väline kest muuda

  • Katab tera
  • Pole seeditav
  • Eemaldatakse terast

Endosperm muuda

  • Tera suurim osa
  • Koosneb tärklisest
  • Polüsahhariidist

Tuuma kattev aleuroonkiht ehk terakest muuda

  • Sisaldab palju vitamiine ja mineraalaineid

Idu muuda

  • Leidub palju toitaineid
  • Idust saab alguse uus taim

Teraviljade viljakest suudab säilitada aktiivseid valke ja muid aineid idanevate seemnete ellujäämise suurendamiseks.

Viited muuda

  1. ENE 7: 543; EE 9: 384–385.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Heinsoo J., Jaama E., Jõudu J., Reimets E., Viileberg K. Taimekasvatus, Tallinn, 1986
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 218
  4. ""Food and Agriculture Organization of the United Nations: Production"". faostat.fao.org (inglise). Vaadatud 18.01.2011.

Välislingid muuda