Tanu
Tanu on ajalooline abielunaise valgest linasest või puuvillasest kokkumurtud riidetükist mütsitaoline peakate.
Euroopas oli kasutusel keskajast, Eestis 17. sajandist. Tanu muutus abielunaise sümboliks ristiusu ja kiriku mõjul, enne seda tähistas tanu emaks saanud naist.[1]
Tanu enne 19. sajandit muuda
18. sajandil oli naise staatus tugevam kui 19. sajandil ja Eesti inimesed ei võtnud kõiki kirikuvõimu toodud uusi kombeid omaks: nii püüti Eestis keelata vallasemadel tanu kandmine. Tanu oli tol ajal Eesti kombestikus naise tunnusmärk: naiseks saadi emaduse, mitte abiellumise kaudu. Rahvas hakkas selle kombe muutmisele nii tugevalt vastu, et toona uut regulatsiooni ei õnnestunud juurutada.[1][2][3]
Eestis oli tanutamine naise elu tähtsamaid rituaale, mis tähistas naise elus suurimat staatuse muutust. Tanutamine võis toimuda nii pulmas kui ka väljaspool seda – eriti rasedate puhul. Eesti ja teiste piirkondade vallasemade staatust võrreldes ilmnevad eesti perekonna ajaloole eriomased jooned – kui varase uusaja rootsi vallasemal õnnestus hilisemas elus abielluda, ei tohtinud ta kanda pruudi peakatet – Rootsis usuti, et selliste naiste nägemine teeb inimese haigeks, tekitab rahhiiti ning teatud ajal sunniti neid kandma spetsiaalset nn hoora peakatet, et oleks võimalik „kõlvatud“ naised ära tunda ning hoida oma lapsi neist ohutus kauguses.[4]
Eestis aga valetasid Hupeli järgi mõned naised end rasedaks, et tanu alla saada.[2] Märt Raud kirjeldab raamatus „Eesti perekond aegade voolus“ (1961), kuidas 19. sajandi teisel poolel oli vallaliste rasedate tanutamise komme kadumas, aga kirikuõpetajad püüdsid kommet veel säilitada, sest see andis neile võimaluse selliseid naisi noomida ja mõnel pool Eestis tehti vallavanematele ja kiriku vöörmündritele korralduseks panna rasedatele vallalistele naistele ise tanud pähe. Naisi see pahandas, sest nende arvates ei tohi mehed tikkuda naistevahelistesse asjadesse – tanutamist viis ka pulmas läbi alati naissoost isik.[4]
Tanu 19. sajandil muuda
Tanutamine, ka linutamine, oli pulmas pruudile abielunaise peakatte (tanu) pidulik pähepanemine. See oli eesti pulmakommete keskne rituaal, mis muutis pruudi noorikuks. Tanul oli palju kohalikke vorme, see oli kaunistatud tikandite, pitside ja lintidega.[5][6]
Tüdruk ei tohtinud tanu kanda. Abielunaine aga ei tohtinud minna põlleta põllule ega tanuta külatänavale (Rannu), tanuta ei tohtinud leibagi kasta (Juuru, Kodavere), üle põranda astuda (Põltsamaa), last imetada (Rannu, Helme), lauas süüa (Kanepi).[7]
Vaata ka muuda
- argitanu
- harjutanu
- kanahändtanu
- kikktanu
- kukehändtanu
- lihttanu
- lilltanu
- linik
- linuk (sabaga tanu)
- otsiktanu
- saksatanu
- tanutamine (linutamine)
- torutanu
- naiste õigused
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 ERR, Sandra Saar, Robin Juhkental | (8. märts 2023). "Ajalooliselt on naine olnud Eesti ühiskonnas mehega samal pulgal". ERR. Vaadatud 16. oktoobril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 Merili, Metsvahi (2015). "Tüdrukut poisi käte vahelt magamast leida pole nende seas häbiasi." August Wilhelm Hupeli avaldatud talupoegade seksuaalelu kirjeldused eesti perekonna ajaloo kontekstis" (PDF). Ariadne Lõng. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22.10.2023. Vaadatud 16.10.2023.
- ↑ "Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas". Tuna. Vaadatud 16. oktoobril 2023.
- ↑ 4,0 4,1 "Eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon. Intervjuu Merili Metsvahiga | Müürileht". Vaadatud 16. oktoobril 2023.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 301
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 210
- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
Välislingid muuda
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Tanu |