Tangupuder on toit, mis on valmistatud keedetud odratangudest, millele on lisatud pekikuubikuid ja praetud sibulaid. Tangupudru eriliigid on vorstipuder ja verivorstipuder, samuti mulgipuder.

Laiemas mõttes võib tangupudruks pidada igasugustest tangudest putru, olgu see siis valmistatud peentangust, kaeratangust (kaeratangupuder), tatratangust, nisutangust, maisitangust (vrd. polenta) jne.

Ajaloost muuda

Lõuna-Eesti murretes oli tangupuder ka suurmapuder.[1]

Varasemal ajal keedeti Eestis uhmris tambitud tervetest odrateradest terarooga, millele lisati vahel ka herneid ja ube. 19. sajandil keedeti peamiselt tanguputrusid erinevatest tangudest, kuid ka jahuputrusid, leiba pudru kõrvale ei söödud.[2]

Pudru keetmiseks võeti tange ja vett vahekorras 1:3. 19. sajandi teisel poolel keedeti tanguputru juba rasva ja pekitükkidega ning hakati lisama kartuleid (mulgipuder), vahel ka kapsaid, herneid ja ube. 20. sajandi algul lisati keemise lõpus veel piima. Tangupuder oli argipäevatoit, seda söödi tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti, kuid kohati ka pühapäevahommikul.[3]

Tavandid muuda

Odratangupuder oli eestlaste tavanditoit. Seda söödi mitmetel kalendritähtpäevadel nagu jõulud, tooma–, tõnise–, küünla– ja vastlapäev, samuti suuremate põllutööde (viljalõikus, sõnnikuvedu jne) lõpetamisel (lõpepuder).

Hingedeajal oli kombeks katta esivanematele toas või saunas laud tangupudruga. Tanguputru pakuti ka pulmades ja matustel (peamiselt surnu valvamisel ja ärasaatmisel), seda võeti kaasa varrudele või katsikule minnes (titepuder).[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Murdekaart. (vaadatud 17. veebruar 2022)
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 221
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 210

Kirjandus muuda

Välislingid muuda