Tančík vz. 33
Tančík vz. 33
| |
|---|---|
| Tančík vz. 33 tehnilised andmed | |
| Pikkus | 2,7 m |
| Laius | 1,75 m |
| Kõrgus | 1,45 m |
| Kaal | 2,3 t |
| Kiirus | maastikul ? 35 km/h |
| Käiguvaru | maanteel 100 km |
| Suurtükk | – |
| Kuulipildujad | 2x 7,92 mm |
| Soomus | 4–12 mm |
| Mootor | 4-silindriline vesijahutusega Praga mootor |
| Mootori võimsus | 30 hj |
| Meeskond | 2 inimest |
Tančík vz. 33 (Tankett vz. 33) oli kahe sõja vahel loodud Tšehhoslovakkia tankett. Peamiselt kasutas neid Slovaki vabariik teise maailmasõja ajal. Ehitati 74 tanketti, millest umbes 40 langes sakslaste kätte, kui nad Böömi- ja Määrimaa okupeerisid, ning 30 langes slovakkide kätte, kui nad iseseisvuse välja kuulutasid. Puuduvad teated, et sakslased oleksid neid kasutanud, ja slovakkide käes nägid need lahinguid ainult Slovakkia rahvusliku ülestõusu ajal.
Ajalugu muuda
Tšehhoslovakkia armee ostis kolm Carden-Loyd Mark VI tanketti koos litsentsiga nende tootmiseks 1930. aastal. Českomoravská Kolben-Daněk (ČKD) ehitas samal aastal neli koopiat prototüüpidena. Carden-Loyd tankette katsetati sügiseste manöövrite käigus ja leiti mitu probleemi: meeskonnaliikmetel oli läbi kitsast vaatluspilude väga väike vaateväli, kuulipilduja laskesektor oli väga kitsas ja meeskonnal oli raskusi omavahel suhtlemisega. Lisaks olid tanketid liiga nõrga mootoriga, aeglased ja läksid tihti rikki. Üks prototüüp ehitati nende vigade kõrvaldamist silmas pidades ümber. Kõigis suundades lisati täiendavaid vaatluspilusid, tanketi sisemist laskemoonavaru suurendati ja kuulipilduja laskesektorit suurendati 60 kraadini. Ümberehitatud prototüüpi testiti 1931–1932 ja viidi sisse veel muudatusi. Soomuse paksust külgedel suurendati 6 millimeetrist 8 millimeetrini ja esiküljel 9 millimeetrist 12 millimeetrini. Juhile lisati fikseeritud asendis kuulipilduja. Veel kaks prototüüpi ehitati samal moel ümber ja kõik kolm võeti sõjaväe poolt 17. oktoobril 1933 vastu. Viimane prototüüp anti lõpuks Iraani šahhile. Tellimus 70 masinale esitati 19. aprillil 1933 ja kõik masinad anti üle 1934. aasta oktoobriks.[1]
Kirjeldus muuda
Tančík vz. 33 raam oli valmistatud terasest vinkelraudadest ja soomus kinnitati raamile neetidega. Juht istus paremal ja tal oli 300×125 mm vaatlusava, mida kaitsesid 50 mm kuulikindel klaas ja soomusluuk, milles oli 2 mm pilu. Laskur istus vasakul ja tal oli kaks korda väiksem vaatlusava. Sarnaseid vaatlusavasid paiknes ka külgedel ja taga. Laskuri kuulipilduja ZB vz. 26 paiknes laskuri ees sfäärilises laskepesas. Juhi samatüübiline kuulipilduja oli fikseeritud ja sellest sai lasta Bowdeni kaabli abil. Tanketis oli kuulipildujate jaoks 2600 padrunit.[2]
Esisoomus oli 12 mm, külgsoomus 8 mm, lael ja põhja all oli soomus 6 mm paks. Seda peeti piisavaks, et esisoomus peataks soomustläbistavad 7,92 mm kuulid 125 meetri kauguselt ja külgsoomus 185 meetri kauguselt. Tavalistele kuulidele hinnati soomust läbistamatuks suurematelt kaugustelt kui 50 meetrit.[2]
Tanketi mootoriks oli 1,95-liitrine 30-hobujõuline (22 kW) 4-silindriline Praga vesijahutusega mootor, mis paiknes meeskonnaruumis. Maksimaalseks kiiruseks saavutas tankett 35 km/h. Vasakul pool mootorit paiknes 50-liitrine kütusepaak. Käigukastil oli neli edasi ja üks tagurpidikäik. Käigukast koos reduktori, diferentsiaali, kardaanide ja piduritega olid pärit veoautolt Praga AN.[3]
Vedrustus oli täiustatud versioon Carden-Loydi tanketi omast. See koosnes kahest maanteerattast, mis olid omavahel raamiga ühendatud, ja raamid olid omakorda paaride kaupa lehtvedrudega ühendatud kandevankriks, kummalgi küljel üks. Roomik avaldas maapinnale rõhku kõigest 0,5 kg/cm2. Tankett suutis ületada 1,2 meetri laiusi kraave, poole meetri kõrgusi takistusi ja läbida 40 sentimeetri sügavusi veetakistusi.[4]
Kasutamine muuda
Tšehhoslovakkia muuda
Sügismanöövrid 1934. aastal kinnitasid paljude sõjaväelaste kahtlusi masina suhtes. Laskuril oli raskusi kuulipilduja hoidmisega suurematel kiirustel kui 10 kilomeetrit tunnis ega suutnud seda üldse korralikult sihtida. Juht ei saanud samal ajal sõita ja lasta. Tanketi maastikuläbivus oli vilets ja see ei kõlvanud luuremasinaks, kuna meeskond nägi suletud masinast ainult teed. Raadio puudumine muutis rühma või veel suurema üksuse tegevuse koordineerimise võimatuks.[5]
Aastatel 1934–1936 kasutati neid peamiselt kergetankide asemel, mis polnud veel teenistusse jõudnud. Hiljem organiseeris sõjavägi neist kolmemasinalised rühmad ja määras need piirialade tugevduseks. Neid rühmi kasutati palju Konrad Henleini Sudeedisakslaste Partei (Sudetendeutsche Partei ehk SdP) ja Sudetendeutsche Freikorps (sudeedisakslaste paramilitaarsed grupeeringud, keda koolitasid Saksamaal SS-i instruktorid) protestide ja rahutuste mahasurumisel mais ja oktoobris 1938. Neid kasutati ka Poola ja Ungari piiririkkumiste tõrjumiseks. Tanketid aitasid katta jalaväe evakueerimist Slovakkiast pärast Esimest Viini arbitraaži 2. novembril 1938.[6]
Kolmas Riik muuda
Sakslaste kätte langes 40 tanketti Tančík vz. 33, kui nad Tšehhoslovakkia okupeerisid. Kuid nende kasutamise kohta andmed puuduvad, mistõttu võib oletada, et need kas tehti kiiresti vanarauaks või võeti kasutusele õppemasinatena.[2]
Slovakkia muuda
30 tanketti Tančík vz. 33 moodustasid 1939. aasta keskel ühe rühma Slovakkia armee soomuspataljonis Martin, kuid suunati 1940. aasta jooksul treeninguüksustesse.[7] Mässajad kasutasid neid mõnevõrra Slovakkia Rahvusliku ülestõusu ajal alates 1944. aasta septembrist, kuid nende tegevuse kohta on vähe andmeid.[2]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Charles K. Kliment, Vladimír Francev (1997). Czechoslovak Armored Fighting Vehicles. Atglen, PA: Schiffer. ISBN 0-7643-0141-1.
- Kliment, Charles K.; Nakládal, Bretislav (1997). Germany's First Ally: Armed Forces of the Slovak State 1939–1945. Atglen, PA: Schiffer. ISBN 0-7643-0589-1.