Võllamägi
|
See artikkel on Tallinna Võllamäe kohta; teiste tähenduste kohta vaata Võllamägi (täpsustus) |
Võllamägi (ka Võllastemägi) oli kõrgendik Tallinna vanalinnast lõunas, Liivalaia tänav 8 hoone taga kõrgendikul ja osaliselt ka hoone all, kus 14.–15. sajandi vahetusest kuni 18. sajandi teise pooleni viidi täide surma mõistetud süüdimõistetute hukkamisi, kuna Tallinna linna piires oli keelatud surmaotsuseid täide viia.
Võllamäest Tondi poole asus Jeruusalemma mägi (Pärnu maantee 71), kus asus 1608. aastast, sinna toodi üle tollal omaette haldusüksuse Toompea võllas Schlossgerich, mis paigutati Jeruusalemma mäe teise serva.
Tallinna linna võllamägi tegutses samal kohal 1801. aastani, mil selliste hukkamismeetodite kasutamine kohtuotsuste täideviimiseks lõpetati[1]. Võllas likvideeriti 1876. aastal.
Võllapuu Võllamäel
muuda
Võllamäel ehitatud võllas oli kolme sambaga kiviehitis, "suurlinna võllas", sest selliseid ehitisi oli lubatud püstitada vaid suurtes linnades. Müüritud paest ovaalsel alusel seisis kolmnurgas kolm kivisammast. Iga võllasambapaari vahele oli asetatud võlla põikpuu, igale põikpuule võis puua kaks kurjategijat (peamiselt vargaid) ja ühelt sambalt teise sambapaari vahelise põikpuu keskele toetuvale põikpuule veel seitsmes nn Erzdieb – peavaras[2]. Keskajal karistati poomissurmaga peamiselt suuremat kahju[1] põhjustanud vargaid.
Lisaks võllaehitisele oli Võllamäe piirkonnas, hilisema Suur-Ameerika tänava ääres[3] ka kaks nn. hukkamisratast, mille kodarate külge karistatav seoti; kolma terava tipuga hukkamiseks teibasseajamise läbi.
Võllaid oli vanas Tallinnas veelgi – Tallinna Lastestaadioni lähedal (Suur-Ameerika tänav 3, 3A) ja Viru värava ees (vähemalt 16. sajandil), kui seal veel puudus hoonestus[1].
Tee Võllamäele
muudaTallinna raad oma ülesannete täitmisel "õiguslikkuse ja korra tagamisel" võis mõista vastavalt toime pandud kuriteo raskusele ja asjaoludest lähtudes karistuseks surmanuhtluse. Surmanuhtlust oli viit liiki – elusalt poomine, rattasurm, elusalt matmine (naistele), poomine ja pea maharaiumine.
Surmamõistetud toimetati läbi Harju tänava – Harju väravate – Roosikrantsi tänava üle Tõnismäe mööda endist Vaestepatuste tänavat (praeguses mõistes Kosmose kino ja endise Sõnajala kaupluse vahelt EKE maja – praeguse Swedbanki) ette Võllamäele, kus linna timukas viis otsuse täide. Vaestepatuste tänava lõpus asus Roosikrantsi plats[1], kus asus hukkamiskoht.
Hukatud
muudaVõllamäel – tänapäeva Liivalaia tänaval, Liivalaia 8a juures, 1994. aasta suvel ehitustööde ajal arheoloog Ain Lavi juhendamisel läbi viidud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti Võllamäel kolmnurkse põhiplaaniga kivivõllase paeplaatidest trepi ja müürifragmentide vahelt vähemalt 110 inimese korratult paiknevad luud ning viis meetrit eemal asunud hauast seitse korratult asetsevat luustikku, millest enamikul puudus kolju ning käed olid selja taha seotud[4]. Antropoloogide hinnanguil leidus nende seas 20–25-aastasi üheksateist, 16–20-aastasi kaksteist ja 13–16 aastasi neli[5].
Võllamäe kõrval, praeguse Tallinna Polütehnikumi territooriumil oli timuka eluase.[küsitav][viide?]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Leo Leesment, Pärast lõplikku kohtuotsust, Nõukogude Õigus nr 4, 1971, lk 248
- ↑ Aleksander Kivi, Mäed ja mäenimelised tänavad Tallinnas, Kultuur ja Elu, 1964 nr 7, lk 407
- ↑ Heino Gustavson, Keskaegse Tallinna hukkamispaigad, Õhtuleht, 21. august 1997
- ↑ Arheoloogid leidsid kesklinnast vana võllaroogade matmispaiga
- ↑ Mati Mandel, Kuritöö ja karistus keskajal, Läänemaa Muuseum
Välislingid
muuda- Võllamägi kultuurimälestiste riiklikus registris
- Timuka maja ja natuke keskaegsest Tallinnast
- Victoria Parmas, Ain Parmas, Hansapankurid kolisid võllamäele, Eesti Päevaleht, 6. jaanuar 1996
