Talgud (ainsuses talgu) on talupojakultuurist pärit ühistöö millegi ärategemiseks, mis nõuab rohkem tööjõudu, kui ühel perel, majapidamisel vms on.

Talgud Saaremaal 1913. aastal
Maantee korrastamise talgud 1944. aastal

Ühistöö edasiarendatud vormiks on ühistegevus. 20. sajandi filosoofias ja eluseletamises süvenes arusaamine mõtlemise ja tegemise tihedast sünkroonsest sidususest keeruliste protsesside korraldamisel. Eestis on nimetatud sellisel eesmärgil rakendatavat meetodit mõttetalguteks.

Ajaloost muuda

Talud muuda

Talguid tehti taludes varasemal ajal pakiliste tööde kiireks ärategemiseks vastastikuse abistamise korras. Kogukondliku tavana olid talgud Euroopas mitmel pool tuntud, eriti Balti ja idaslaavi rahvastel.[1]

Eestis peeti 19. sajandil lõikus-, heina-, sõnnikuveo-, kartulivõtu-, palgiveo-, linakitkumis-, lõugutamis-, ropsimis- jm talguid. Vähem levinud olid näiteks sõbatalgud (villa kraasimine ja lõnga ketramine) ja sulenoppimistalgud.[2]

Talgutele kutsuti sugulasi ja naabreid, talgute korraldaja pakkus neile tasuta sööki ja jooki. Perenaine küpsetas tingimata värsket leiba või koguni saia. Võimaluse korral tapeti lammas või oinas. Toidud, mis olenesid piirkonna tavadest ning talu jõukusest, püüti valmistada võimalikult maitsvad. Talgulauale kuulus keedetud või praetud liha, või, rannaladel kala, mida söödi leiva või keedetud kartulitega. Ida-Eestis oli kombeks keeta kapsaid. Toitude hulka kuulusid ka erinevad pudrud ja supid.[2]

Talgu lõpusöögiks anti tavaliselt tanguputru. Talgud lõppesidki ühise söömaaja ja lõbutsemisega. Õhtul pärast tööd joodi õlut, tantsiti, mängiti, kiiguti.

Mõisad muuda

Alates 16. sajandist muutus pärisorjuse ajal kohustuslikuks teokoormiseks mõisatalgu, peamiselt viljalõikuse lõpetamiseks. Töö lõppes talgupeoga (talkus). 18. sajandil mõisatalgutel enam süüa ei antud, talgutööde lõpul anti viina.

20. sajand muuda

20. sajandil vähenes Eestis talgute pidamine, peamiselt korraldati sõnnikuveo- ja rehepeksutalguid. Kolhooside loomise järel, 20. sajandi keskpaigast alates, talguid enam ei korraldatud.[1]

Nüüdisaeg muuda

Mõneti elab talgute korraldamise tava ka tänapäeval, kui tehakse ühele perele üle jõu käivaid kiireloomulisi töid, näiteks kartulivõtt, kolimine, hoone või rajatise ehitus jms.

Talguid loodusalade hooldamiseks korraldavad regulaarselt Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Eestimaa Looduse Fond ja Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud[3]. Väiksemates asulates korraldatakse ühiskoristustöid kevadeti, et heakord oleks tasemel.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2007. Lk 299
  2. 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. Lk 207
  3. Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud, veebiarhiivist

Kirjandus muuda

Välislingid muuda