Takjas

See artikkel räägib taimeperekonnast; Läti huumori- ja satiiriajakirja kohta vaata artiklit Dadzis.

---

Takjas (Arctium) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv kaheaastaste rohttaimede perekond.

Takjas
Väike takjas (Arctium minus)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Astrilaadsed Asterales
Sugukond	Korvõielised Asteraceae
Perekond	Takjas Arctium L.

Jääkristallidega takjas Saksamaal

Takjad kasvavad pärismaisena Euraasia parasvöötmes, aga mitu liiki on inimese abil levinud teistelegi mandritele. Eestis kasvab neli takjaliiki:

• villtakjas (Arctium tomentosum)
• suur takjas (Arctium lappa)
• väike takjas (Arctium minus)
• salutakjas (Arctium nemorosum).

Minevikus arvati takja perekonda palju liike, aga tänapäeval on enamik neist eraldatud perekonda Cousinia. Nende kahe perekonna omavahelist piiri on raske määrata. Teised lähedased perekonnad on väärtakjas ja rabarber.

Esimesena kirjeldas takjaid teaduslikult Carl von Linné.

Taim kasvab keskmiselt 1,5 meetri kõrguseks. Tugev püstine vars on enamasti hargnenud ja õõnes. Lehed on suured (kuni 71 cm) ja tumerohelised, karedad ja ovaalsed, alumised lehed on südamekujulised. Lehe alumine külg on viltjas, mistõttu kutsutakse taime rahvasuus ka kobruleheks. Lehed paiknevad vahelduvalt.

Takjas õitseb tavaliselt juulist oktoobrini. Õied on mõlemasoolised ja koondunud pöörisesse või kännasesse. Kõik õied on ühesugused ja viljuvad. Õiepõhi on tasane, kergelt lihakas ja kaetud arvukate trihhoomideks nimetatavate karvakestega, mis on algul siledad ja pärast spiraalselt keerdus. Õielehed paiknevad mitmes reas ja on piklikud või süstjad, neist välimised ja keskmised on ahenenud teravikuks, mis lõpeb haagikesega, sisemised on sirged ja kilejad. Tolmukad on vabalt paiknevate tolmukaniitidega ja alusel nooljate tolmukapeadega. Nad lõpevad lisemetega, mis on alusel niitjad paljad kas lihtsad või kahe- või mitmeosalised, ülemises otsas ahenevad või teravnevad. Emakakael on alusel ümbritsetud kettakesega, mis vilja külge alles jääb. Takjas on hea meetaim.

Takja vili on piklik külgedelt kokkusurutud seemnis, mis on justkui mahalõigatud otsaga. Seemnis on ribidega ja ribide vahelt tavaliselt krimpsus, eriti alusel ja tipuosas, harvem sile. Seemnisel on lühike pappus, mille karvakesed asuvad mitmes reas, on karedad ja eri pikkusega. Pappus kinnitub seemnisele selle alusel ja eraldub seemnisest kergesti.

Takja juur on võimas, kuni 1½ m pikk. Juured on söödavad. Jaapanis kasvatatakse takjat köögiviljana ja takjajuur kuulub traditsiooniliste delikatesside hulka.

Takja seemned sisaldavad 25–30% rasva. Juured sisaldavad inuliini, eeterlikke õlisid, rasva, parkaineid ja proteiine, rasvhapetest steariinhapet ja palmitiinhapet.

Takja nutid jäävad kergesti loomade karvastiku ja inimeste rõivaste külge kinni. Niimoodi tema seemned levivad. Enamik loomi väldib takjanuttide allaneelamist, aga kui see siiski juhtub, võib see põhjustada karvapallide tekkimist looma sisikonnas.

Rahvameditsiinis on takjat kasutatud kuse- ja higieritust soodustava ning verd puhastava vahendina. Takjast valmistatakse juuksekasvu soodustavaid šampoone. Seda on kasutatud ka muu hulgas akne, ekseemide ja psoriaasi raviks. Takjat nimetatakse antioksüdantiks ning ta ravib põletikku, bakterite tekitatud haigusi ja eemaldab kehast mürke.

1940. aastate alguses sai takjalt inspiratsiooni Šveitsi insener Georges de Mestral, kes kõikjale takerduvaid haagikesi mikroskoobiga uurides tuli mõttele, et ka teisi asju saab samal viisil kinnitada. Sama põhimõtet rakendades leiutas ta takjakinnise Velcro.

• 
  Suur takjas
• 
  Villtakjas
• 
  Väike takjas

Välislingid

• Astrid Lepik: "Takjad - uhked, tüütud ja kasulikud" ajaleht.ee, 31. jaanuar 2011