Taani teater on arenev kultuurinähtus tänu paljudele Kopenhaagenis ja mujal riigis tegutsevatele teatritele, kus mängitakse nii Taani kui ka välismaiste autorite näidendeid. Taani teatri lipulaev Taani Kuninglik Teater etendab nii draamat, balletti, ooperit kui ka muid muusikalavastusi. Alates 18. sajandist on Taani näitemängud pakkunud publikule palju huvi.

Ajalugu muuda

Taani teater hakkas õitsema Ludvig Holbergi (1684–1754) näitemängudega 18. sajandil. Holbergi, keda kutsutakse tema edukate satiiriliste komöödiate tõttu ka Taani Molière'iks, peetakse Taani teatri asutajaks (1722). Tema näitemänge, millest tuntumad on "Jean de France" ja "Mäeotsa Jeppe", etendatakse tänapäevalgi.[1]

Adam Oehlenschläger (1779–1850) tõi Taani teatrisse romantismi. Eriti menukas oli tema näidend "Hakon Jarls Død" (1808).

Norralane Henrik Ibsen (1828–1906) lavastas Kopenhaagenis oma näidendi "Nukumaja" (1879). "Nukumaja" teema on keskklassi silmakirjalikkus ja naiste võitlus oma iseseisvuse eest. Ibseni ja tema kaasaegsete jaoks polnud teatrietendus meelelahutus, vaid tegelemine kriitiliste märkustega meelelahutusliku eluviisi kohta.[2] Ibseni ajal domineeris Taanis Kuninglik Teater, kuid 1850. aastate paiku loodi teisigi teatreid, millest esimene oli Casino (1848), kus Hans Christian Andersen tõi lavale oma näidendi "Ole Lukøie" (1850). Casino sai populaarseks tänu oma 1870ndate satiirilistele revüüdele.

20. sajandil asutati teatreid teisteski suuremates linnades, näiteks Århusis, Odenses ja Aalborgis, samuti sigines uusi teatreid Kopenhaagenisse.

Kjeld Abell (1901–1961), esimene Taani modernistlik näitekirjanik, kirjutas 1935. aastal menuka näidendi "Melodien der blev væk", mida lavastati Kopenhaageni ja Londoni teatrites. Kaj Munk (1898–1944), luteri pastor, tõi oma näidenditesse religiooniteema. Näidendit "Ordet" peetakse sageli tema parimaks tööks. Carl Erik Soyat (1896–1983) mäletatakse eelkõige tema natsismivastaste näidendite tõttu. Nende hulka kuuluvad "En Gæst", mis oli Taani 1943. aasta Saksa okupatsiooni vastane satiir, ja "Min Farmors Hus", millest tehti 1984. aastal film.

Leif Panduro (1923–1977) kirjutas näidendeid, mille põhjal tehti filme ja telesarju. Need kritiseerisid keskklassi, heaoluriiki ning normaalsuse ja ebanormaalsuse vastandust, seades publiku seisukohad sageli kahtluse alla. Tema "I Adams verden" (1973) ja "Louises hus" (1974) on ühed paremad 1970. aastate Skandinaavia teledraamad.[3]

21. sajandi alguses toimus Taani teatris suur elavnemine. Lisandus palju uusi näitekirjanikke, kellest tuntumad on:

  • Astrid Saalbach (1955), kes pälvis 2004. aastal Põhjamaade näitekirjaniku auhinna näidendiga "Maailma lõpp". Tema näidendit "Hommik ja õhtu" (1993) mängiti ka Londoni Hampsteadi teatris.
  • Peter Asmussen (1957), kes on kirjutanud stsenaariumi Lars von Trieri filmile "Laineid murdes", samuti raadio- ja telenäitemänge ning näidendeid.

Taani muusikalid muuda

Innustatuna muusikali "Les Misérables" ("Hüljatud") Taani versioonist, on Kopenhaagenis ja mujal Taanis etendatud palju Taani muusikale. Muusik Knud Christensen, keda tuntakse ka Sebastianina, oli eriti edukas oma muusikalidega "Cyrano" (1992), mis põhines Edmond Rostandi näidendil, ja "Klokkeren fra Notre Dame" ("Jumalaema Kiriku kellalööja") (2001). Bent Fabricius-Bjerre'i varasemal edukal telesarjal põhinev muusikal "Matador" (sõnade autor Clemens Telling) esietendus Kopenhaageni ooperimajas 2007. aasta juunis.[4]

Viited muuda

  1. Theatre from Denmark.dk. Retrieved 22 December 2008.
  2. Theatre from Golden Days in Copenhagen. Ilmunud 22. detsembril 2008.
  3. Leif Panduro from Kirjasto.sci.fi. Ilmunud 22. detsembril 2008.
  4. Matador-stjerner er enige: Det betød alt from Avisen.dk (Taani keeles). Ilmunud 23. detsembril 2008.