Tšellosonaat nr 3
See artikkel räägib Beethoveni teosest. Ferdinand Riesi teose kohta vaata artiklit Tšellosonaat nr 3 (Ries). Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Tšellosonaat nr. 3 A-duur, op. 69 on Ludwig van Beethoveni kolmas tšellosonaat, mis on kirjutatud 1808. aastal.
A-duur tšellosonaat op. 69 kuulub Beethoveni ühte produktiivsemasse heliloominguperioodi. Kirjutatud ühel aastal Viiulikontserdi ja kahe klaveritrioga op. 70. Samal aastal on lõpetatud ja välja antud ka Viies ja Kuues sümfoonia.
Teose ülesehitus muuda
Sonaadil on kontrastina tavapärasele kiire-aeglane-kiire ülesehitusele kolm osa:
- 1.Allegro, ma non tanto
- 2.Scherzo
- 3.Adagio cantabile – Allegro vivace
19. sajandi alguses mõisteti sonaate klaverile ja mõnele muule instrumendile eelkõige klaverisonaatidena muu instrumendi saatel. Beethoveni esimesed viiulisonaadid olid näiteks publitseeritud kui "klaverisonaadid viiulisaatega." See tšellosonaat on aga kirjutatud nii, et ta väljub selgelt continuo-sonaatide traditsioonist. Veel 19. sajandi alguses oli tavaline, et tšellopartii dubleeris klaveri vasaku käe partiid ja parem käsi mängis figuratsioone ja meloodiat. Beethoven sai tõeliselt kuulsaks oma esimeste tšellosonaatidega, millel oli välja kirjutatud klaveripartii.
Esimest osa alustab tšello üksinda. Tungleva peateema variatsioonid koos kontrastsete kõrvalteemadega moodustavad kahe mängija kontrapunktilisi meloodiaid. Järgnev skertso a-mollis sisaldab rohkesti löögiväliseid aktsente. Finaal algab lühikese aeglase sissejuhatusega.