Türatron (kr thyra, uks + ingl (elec)tron) on tüüritav ioonseadis, mis koosneb anoodist, katoodist ning tüürvõrest. Kui võrepinge on null, siis töötab türatron ioonventiilina, see tähendab, et ühtpidi pääseb vool läbi, teistpidi mitte. Kui võrepinge on tugevalt negatiivne, siis voolu ei ole. Võre olemasolu tõttu kujutabki türatron endast tüüritavat ioonventiili.

Võrepinget, mille juures toimub süttimine, nimetatakse süttimispingeks. Süttimisel saavutab vool anoodil järsult väärtuse, mis sõltub anoodpingest. Pärast süttimist võrepinge enam anoodvoolu ei mõjuta, sest positiivsed ioonid ümbritsevad võret ja kõrvaldavad tema negatiivse potentsiaali toime. Lahenduse kustutamiseks tuleb anoodpinge muuta nulliks. Võre mõju säilitamiseks tüüritakse anoodiahelat vahelduvpingega, sel juhul positiivse poolperioodi lõpus lahendus kustub.

Türatrone kasutati jõuelektroonikas reguleeritava väljundpingega alaldina kuni 1960. aastateni, kuni neid hakkasid asendama niisugused pooljuhtseadised, nagu türistor, sümistor ja isoleeritud paisuga bipolaartransistor (IGBT).