Täielik läbipaistvus
Täielik läbipaistvus (inglise keeles radical transparency) on poliitikas ja halduses meetod, mille puhul võimalikult kõik otsustamise etapid on täielikult avalikud.
Täieliku läbipaistvuse printsiibi kohaselt on avalikud kõik dokumentide eelnõud, kõik otsuste poolt- ja vastuargumendid ja otsuste tegemise protsess ise. Avalikud on kõik lõplikud otsused, mis jäävad avalikult arhiveerituks.
Täieliku läbipaistvuse printsiibi rakendamisel on ainsateks eranditeks seadustega kaitstud isikuandmed, samuti isiku julgeolekuga seotud paroolid, kontaktandmed või muu isiklik info. Nende andmete kaitsmine ei tohi samas takistada avalikku juurdepääsu otsustamise protsessile. Kõiki tehnilisi meetmeid, mida keegi peab vastuoluliseks või poliitilist ebastabiilsust tekitavaks, võib keelustada alles seejärel, kui nende kohta on tehtud täiesti läbipaistev poliitiline otsus.
Täieliku läbipaistvuse printsiibi rakendamist rahvusvahelisel tasandil raskendavad diplomaatilised tavad, mille kohaselt läbirääkimisprotokolle ei avalikustata. Eesti Vabariigi välisministri Urmas Paeti selgituse kohaselt "rahvusvaheliste lepete kõnelustel pakuvad riigid välja erinevaid ettepanekuid ja need, mis leppes kohta ei leia, võetakse tagasi. Neid ettepanekuid hea tava järgi hiljem avalikkusele laiali ei laotata, et üht või teist riiki mitte panna ebamugavasse olukorda. On tavasid, mis on vanemad kui meie."[1]
Empiirilised testid muuda
Empiiriliste testide meetodi raames on ellu viidud paljusid tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvaraprojekte. Sellise meetodi puhul eksisteerivad väljaspool internetikeskkonda väikesed ühtekuuluvad sotsiaalsed kogukonnad, mille vahel on vajalik kiire teabevahetus. Kogukondadevahelise teabevahetuse puhul on vead ja kaod info edastamisel tavapäraseid kanaleid pidi suuremad kui digitaalside puhul. Samuti võimaldab digitaalside suuremat läbipaistvust: kogu informatsioon on kogu aeg kõigile reaalajas kättesaadav.
Osaline läbipaistvus eksisteerib paljude riikide parlamentide töös nende loomise algusaegadest peale. 1990. aastatest alates leiab paljude riikide parlamentide otsuseid, arutelusid ja seadusi internetist. Tihti ei leia me aga seaduseeelnõusid, arutelude protokolle või läbirääkimiste kokkuvõtteid ning enamasti on läbipaistmatud komisjonides toimunud läbirääkimised ja poliitiliste parteide vahelised kokkulepped. On selge, et seadustekstidele tüüpilisest loogilisest ja keelelisest keerukusest tulenevalt on üldsuse osalemine otsustusprotsessis ka vaatamata täielikule läbipaistvusele ametlikul parlamentaarsel tasandil keeruline. Teisisõnu, üldsuse osalemiseks on täielik läbipaistvus poliitiliste otsuste langetamisel vajalik, kuid mitte piisav.
Täielik läbipaistvus versus vastutus muuda
Tihti on otsustamine palju läbipaistvam kui vastutamine. Vastutamine on protsess, mille käigus kontrollitakse otsuste või teostatud meetmete kvaliteeti. Tavaliselt käib vastutamisega kaasas mingi karistusmehhanism, mis võib jääda isikute või institutsioonide otsustada, kes on ise tegelenud madala kvaliteediga otsuste vastuvõtmise või meetmete rakendamisega. Täielik läbipaistvus soodustaks avalikkuse kontrolli tehtud otsuste või teostatud tegevuste üle ja võimaldaks kiiremat paranduste ja täienduste tegemist halva kvaliteediga otsustesse ja sekkumist halvasti toimivatesse meetmetesse. Seega võimaldab täielik läbipaistvus potentsiaalselt vähendada vajadust karistamise järele.
Täieliku läbipaistvuse võimalused on seda tõhusamad, mida suurem on kogukonna üksmeel otsuse sisu ja otsustamise meetodite õigsuse suhtes. Isegi siis, kui otsuste tegemise meetodid ei ole demokraatlikud, vaid autoritaarsed (ühepoolsed), võib täielik läbipaistvus siiski soodustada kvaliteetsemate otsuste langetamist.
Poolt- ja vastuargumendid muuda
Õigussüsteem muuda
Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (Consultative Council Of European Judges CCJE) arvamuses nr 7, 25.11.2005, punkt A.9 leitakse, et "Õigusemõistmise integreerimiseks ühiskonda on tarvis, et kohtud end avaksid ja õpiksid oma olemasolust teada andma. See ei tähenda, et kohtud tuleks muuta meediatsirkuseks, mõte on selles, et õigusemõistmise protsess tuleb muuta läbipaistvamaks. Tuleb nõustuda seisukohaga, et täielik läbipaistvus on võimatu, eeskätt seetõttu, et tuleb kaitsta uurimise efektiivsust ja menetlusega seotud isikute huve, ometi pole kahtlust, et arusaamine sellest, kuidas kohtusüsteem toimib, on hariva väärtusega ning peaks aitama suurendada üldsuse usaldust kohtute tegevuse suhtes."
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Paet: ACTA võib kujuneda hoopis piduriks" Postimees, 21. veebruar 2012
Kirjandus muuda
- Brin, David 1998: "The Transparent Society: Will Technology Force Us to Choose Between Privacy and Freedom?" Perseus Books, New York. ISBN 0-7382-0144-8 [1]