Sverre Sigurdsson
Sverre Sigurdsson (Unasson) (umbes 1149 Fääri saared – 9. märts 1202 Bergen) oli Norra kuningas aastatel 1177–1202, ta oli üks tuntumaid Norra kuningaid.[1]
| Sverre Sigurdsson | |
|---|---|
.jpg) | |
| Norra kuningas | |
|
Ametiaeg 1177–1202 | |
| Eelnev | Magnus V |
| Järgnev | Håkon III |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Sverre Unasson |
| Sünniaeg |
umbes 1149 Fääri saared |
| Surmaaeg |
9. märts 1202 Bergen, Norra |
| Abikaasa | Margrete Eriksdatter |
| Lapsed |
|
Sverre sündis Norra naise pojana. Algul arvati, et tema isa on Fääri mees, kuid hiljem tuli välja, et ta on hoopis Norra kuningriigi valitseja Sigurd II poeg.[viide?] Kuningas Sverre (Sverre av Norge, vananorrapäraselt Sverrir Unasson (Sigurðarson)) oli birkebeinerite juht ja tema 25 troonil veedetud aastat jätsid Norrale märkimisväärse jälje. Ta pani aluse uuele kuninglikule perekonnale Sverreæten, mis valitses, kuni Norra ja Taani liitusid.[1]
Perekond muuda
Väidetavalt sündis Sverre Sigurdsson Fääri saartel kammimeister Una pojana. Una vend Roe oli kohalik piiskop ja tänu temale sai Sverre ka preestri väljaõppe.
Sverre Sigurdssonist kirjutatud kuningasaagast ilmneb, et ta oli täiskasvanuna pealt kuulnud oma ema Gunnhildi jutuajamist, kust tuli välja, et Sverre on hoopis kuninga Sigurd II Haraldsson Munni poeg. See andis talle kuningapoja staatuse ja õiguse olla Norra kuningriigi troonipärija. Umbes 1175. aastal sündis Sverre vanim poeg Sigurd Sverresson Lavard. Tema ema oli Frille (arvatavasti Fääri päritolu), kuid Sverre ja Frille ei olnud ilmselt kunagi abielus.
Alates 1176. aastast elas Sverre koos Fääri naisega, kes võis olla Astrid Roesdatter. Neil sündis abieluväline poeg Haakon III Sverresson (1185–1204). Haakon sai Norra kuningaks peale oma isa Sverret.
Mainitud on ka Sverre ja Astridi vanimaid tütreid ning noorimat poega. Tütar Ingeborg sündis 1184. aastal ning Cecilie sündis umbes 1189. aastal. Noorim poeg Erling sündis umbes 1190. aastal.
1185. aastal abiellus kuningas Sverre Margrete Eriksdatteriga, kes suri 1209. aastal. Margrete Eriksdatter oli Rootsi kuningriigi valitseja Erik Püha tütar. Margretel ja Sverrel sündis tütar Kristina/Kristin Sverresdotter, kes suri 1213. aastal.[2]
Valitsusviis muuda
Kuningas Sverre jätkas valitsejana Magnus V jälgedes. Nii palju, kui oli võimalik, korraldas ta suuri poliitilisi kohtumisi. Enne Erik Ivarssoniga tülli minemist hoidis Sverre kiriku ja kuninga vahelisi suhteid ning alles jäi ka nendevaheline seadusandlus, mis oli iseloomulik olnud Magnus V ja peapiiskop Eysteini suhetele. Uue kohaliku haldussüsteemi (sýslumenn) alge moodustasid kuninglikud ametnikud juba varem, kuid Sverre jätkas süsteemi laiendamist. Ta lisas ka uuenduse, nimetades ametisse kuninglikud advokaadid, kelle ülesandeks oli kohtute õigussüsteemi toetamine ja juhendamine. Kuningas Sverre oli uuendusmeelne ka sõjapidamises, nii strateegilises kui ka tehnilises küsimuses. Ta püstitas esimesed kivist tugipunktid Trondheimi ja Bergenisse, samuti ehitas ta suuremaid sõjalaevu. Sverre pikaaegne võitlus fraktsioonidega, kuhu kuulus enamik lendir menne’e, viis suure verevalamiseni riigi tähtsaimate perekondade vahel. Hiljem muutus poliitilise organisatsiooni arenemise seisukohalt oluliseks tõsiasi, et birkebeinerite hirdi kuulusid pigem need mehed, kes esindasid teenistusaristokraatiat varasema ilmaliku aristokraatia asemel.[3]
Valitsusaeg muuda
1177. aastaks oli Sverrest saanud birkebeinerite juht. Birkebeinerid olid aga ametisoleva valitseja Magnus V rivaalid. Sverre alistas Magnuse 1179. aastal. Selleks ajaks olid võitlused muutunud juba kodusõjaks.[3] Sverre sai Norra ainukuningaks 1184. aastal, kui tema väed alistasid ja tapsid Magnus V. Kui eksiilis viibinud piiskop Eystein Erlendsson naasis, Magnus V toetaja, sõlmis kuningas Sverre temaga rahu. Sverre soovis õigust valida peapiiskoppi ja vähendada peapiiskopi isiklikke relvajõude. Erik Ivarsson, Eysteini järglane, keeldus selle peale Sverre kroonimisest ning põgenes koos paljude teiste piiskoppidega Taani. Teised piiskopid kroonisid Sverre 1194. aastal kuningaks.[1] 1198. aastal üritas paavst Innocentius III nii kuningat kui ka teisi paavste valitsusest kõrvaldada. Kuid kuningas Sverre sõdis edasi.[3] 1196. aastal ühendas Oslo piiskop Nikolas Arnesson jõud paguluses viibiva peapiiskop Erik Ivarssoniga ning naasis laevastikuga Norrasse, põhjustades Crosieri sõja. Crosier oli rühmitus, mille eesotsas olid usulised ja ilmalikud juhid, kes olid vastu Sverre kiriklikule usule ja haldusreformidele. Nikolas saavutas kontrolli suure osa Ida-Norra üle ning võitis töölisklassi toetuse ja ähvardas tungida Sverre valdusse kuuluva sisemaa territooriumile. 1202. aastaks alistas Sverre Crosieri rühmituse, kus ta ise surma sai. Siiski kodusõda sellega ei lõppenud. Sverre troonipärijaks sai Haakon III (Haakon Sverresson), Sverre abieluväline poeg. Haakon III sõlmis kirikuga rahu, kuid suri paar aastat peale troonile tõusmist.[1]
Sverre kuningasaaga muuda
Kuningas Sverre lasi endast kirjutada kuningasaaga, mis oli tollel ajal täiesti tavaline. Saaga tegevus saab alguse tema noorest east ning lõpeb veidi enne tema surma 1202. aastal. Sverre saaga nagu teisedki kuningasaagad on hagiograafiline, see tähendab, et saaga räägib kuninga elust, selle seikadest ja sõjategevusest (kohati läbi usulise vaatevinkli). Tihtipeale esineb saagades ka kuninga histograafiat. Sverre saaga sisaldab retoorilisi kõnesid, mille on pidanud väidetavalt tema ise. Saaga lõpu poole kirjeldatakse tema moraalseid vooruseid, füüsilist välimust ning käitumise ja sotsiaalsete harjumuste üksikasju. Loole annab vahetu emotsiooni tema autobiograafiline lugu, mida kohtab sellises kirjanduses harva.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 The Editors on Encyclopedia Britannica. (5. märts 2023. a.). Encyclopedia Britannica. Kasutamise kuupäev: märts 2023. a., allikas Sverrir Sigurdsson
- ↑ Helle, K. (30. juuni 2022. a.). Store Norske Leksikon. Kasutamise kuupäev: märts 2023. a., allikas Sverre Sigurdsson
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Helle, K (2003). The Cambridge History of Scandinavia, Volume 1: Prehistory to 1520 (inglise). Bergen, Norra: Cambridge University Press.