Suurtükivägi
Suurtükivägi (vananenud termin artilleeria) on relvaliik, mille ülesandeks on toetada lahingutegevuses osalevate väeliikide ja relvaliikide tegevust kaudtulega ja võidelda vastase suurtükiväeüksustega. Suurtükiväes teenivat sõjaväelast nimetatakse suurtükiväelaseks (vananenud termin artillerist). Rahvusvaheline suurtükiväge tähistav sõna on artilleeria, mis tuleneb vanast prantsuse keelest: artillier – ette valmistama, õhkima.
Suurtükivägi on jalaväe ja ratsaväe järel üks vanimaid relvaliike. Suurtükiväe pearelv on suurtükk. Suurtükk on mürskudega tulistav relv, mille kaliiber on vähemalt 20 mm.[1] Suurtükid on kasutusel nii õhutõrjes, tanki-, lennu- kui mereväes.[2]
Suurtükid on alates tööstusrevolutsioonist kõige rohkem kahjusid tekitavad maaväe relvaliigid. Suurem osa lahingukaotustest Napoleoni sõdades, esimeses ja teises maailmasõjas olid põhjustatud suurtükivägede poolt. Jossif Stalin ütles 1944. aastal oma kõnes, et suurtükivägi on "sõjajumal".[3]
Suurtükiväe ajalugu ja traditsioonid muuda
Esimesed suurtükiväelased olid käsitöölised, kes suurtükke valmistasid ja nendega lahingusse kaasa tulid või palgati. Algul kasutati suurtükiväge vaid otsesihtimisega laskmiseks. Nende eeliseks oli suur tulejõud ja püssidest palju suurem laskekaugus, suureks puuduseks oli aga nende kohmakus.[4]
Napoleon oli suurtükiväeohvitser. Ta oli üks esimesi kindraleid, kes oskas efektiivselt ära kasutada suurtükiväe koondtuld. Napoleon oli veendunud, et suurtükiväe tuletoetus aitab vähendada jalaväe kaotusi. 1815. aastaks oli Prantsuse suurtükiväest saanud üks professionaalsemaid suurtükiväeüksusi Euroopas. Tänu kindralleitnant Jean-Baptiste Gribeauval’le (1715–1789) oli Prantsuse suurtükivägi saanud juba enne revolutsiooni (1789–1799) endale uued relvad ja doktriini. 1803. aastal viis Napoleon sisse muudatused suurtükiväes, vähendades kaliibrite arvu kolmelt erinevalt kahuri- ja ühelt haubitsamargilt kahele kahuri- ning ühele haubitsamargile. Suure tulejõu tähtsus sai sõjaväelaste hulgas iga lahinguga järjest selgemaks. See tõi kaasa olulisi muudatusi tulirelvade arengus ja nii asendati eestlaetav relv tagant laetava suurtükiga. Pärast Napoleoni sõdu lahingutes eestlaetavaid sileraudseid suurtükke massiliselt enam ei kasutatud.[5]
19. sajandiks saavutasid suurtükid tänu tehnoloogia kiirele arengule mitme kilomeetrini ulatuva laskekauguse ja samaaegselt arenesid ka sidevahendid (telegraaf, telefon). See lubas hakata rakendama suurtükiväge senise avatud tulepositsiooni asemel ka kaudse sihtimisega kinniselt tulepositsioonilt laskmiseks (kaudtuli). Kaudtule kasutamine ehk mürsu tulistamine tulepositsioonilt sihtmärki nägemata ulatub ilmselt tagasi 16. sajandisse.[6] Varem oli kaudtuld kasutatud lahinguväljal näiteks 1759. aasta juulis Paltzigis, kus vene suurtükivägi tulistas üle puulatvade,[7] ja Waterloo lahingus, kus Inglismaa kuninglik hobusuurtükivägi tulistas šrapnelli kaudselt Prantsuse üksuste vastu.[8] Britid katsetasid kaudtule tehnikaid alates 1890. aastatest ning nemad said esimestena kasutada seda teooriat praktikas 1899. aastal, kui puhkes buuri sõda.[9] Kuna kaudse tule suunamine ja korrigeerimine osutus jalaväelastele esialgu üle jõu käivaks ülesandeks ja ka suurtükiväes oli vastav kogemus vähene, pidid suurtükipatareide ülemad hakkama ise positsioonidest eespool oma patarei tuld juhtimas käima. Sellega seoses asutati patareide juhtimiseks tavaliselt patareiohvitseri või vanemohvitseri ametikoht. Tänapäeval on hakatud moodsamates armeedes sellest vanast traditsioonist seoses sõjaväehariduse, tehnika ja kommunikatsiooni arenguga vaikselt loobuma.[4]
20. sajandi algul sai aktuaalseks suurtükiväeluure teostamise vajadus. Algul kasutati vaenlase suurtükkide asukohtade määramiseks heliluurevahendeid, sajandi teisel poolel aga tulid kasutusele juba vastavad suurtükiväeluureradarid. Samuti võeti vaenlase tagala jälgimiseks ja tulejuhtimiseks kasutusele kerged mehitamata luurelennukid. 20. sajandi lõpukümnendeil hakati seoses side ja infotehnoloogia ning positsioneerimisvahendite arenguga välja töötama suurtükiväe ühendatud juhtimissüsteeme. Kuni 20. sajandi keskpaigani loeti laiemas mõistes suurtükiväeks ka kahuritega relvastatud tankitõrje ja õhutõrje relvaliike, mis on pärast II maailmasõda siiski täielikult eraldiseisva staatuse ja identiteedi omandanud.[4]
Suurtükiväelaste kaitsepühak on püha Barbara 3. sajandist. Suurtükiväeüksustes tähistatakse püha Barbara päeva 4. detsembril.[4]
Relvastus muuda
Kaliibri järgi jaotatakse suurtükid väikese (20–75 mm), keskmise (75–155 mm) ja suurekaliibrilisteks (üle 155 mm) relvadeks. Lisaks eristatakse raua pikkuse ja kaliibri suhte ning maksimaalse tõstenurga järgi kahureid, haubitsaid ja mortiire. Suurekaliibrilisi suurtükke saab kasutada ka tuumamürskude tulistamiseks.[2] Tänapäeval kuuluvad suurtükiväe relvastusse põhiliselt kahurid, haubitsad, mitmelasulised raketiheitjad, suurtükiväeluure läbiviimise vahendid. Varem on suurtükiväe relvastusse kuulunud ka mortiirid, mis on tänapäeval asendatud miinipildujatega jalaväes.[1][6]
Välja on arendatud põhiliselt kahte liiki suurtükke: järelveetavaid ehk välisuurtükke, mida kasutati peamiselt statsionaarselt nii ründe- kui ka kaitselahingutes; ja iseliikuvaid suurtükke ehk liikursuurtükke, mis kavandati liikuvate üksuste koosseisu, et tagada pidev tuletoetus. Need mõjutused on suunanud suurtükiväemoona, -süsteemide, taktika ja manöövrite arengut kuni tänapäevani, pakkudes tuletoetust alates 100 meetrist kuni mandritevaheliste vahemaadeni ballistiliste rakettidega. Ainus lahing, millest suurtükivägi ei saa osa võtta, on lähivõitlus, välja arvatud võimaliku erandina suurtükiväe luureüksused.[10]
Suurtükiväe relvastust jaotatakse põhiliselt selle järgi, mis kiirusega nad mürske tulistavad. Suurtükkide tüübid:
- Välisuurtükid
- jalaväe toetuse kahurid: otseselt toetavad jalaväeüksusi
- mäestikes kasutatavad kahurid: kergekaalulised relvad, mida saab transportida raskel maastikul
- välikahurid: pikkadele vahemaadele laskmise võimekusega
- haubitsad: võimelik lasta suure nurga alt, kõige sagedamini kasutatavad kaudtulerelvad
- kahurhaubitsad: võimalik lasta nii väikese kui suure nurga alt, pika relvarauaga
- mortiirid: tavaliselt lühikese relvarauaga, kõrge laskmistrajektooriga relvad, mis arendati välja kaudtule laskmiseks
- tankitõrjesuurtükid: relvad, mis on arendatud välja tankide ründamiseks, tavaliselt liikuvad
- õhutõrjesuurtükid: relvad, mis on arendatud välja lennuvahendite ründamiseks maa pealt, tavaliselt liikuvad. Mõned neist olid sobilikud nii õhu- kui tankitõrjes kasutamiseks. Näiteks teise maailmasõja aegne Saksa 88 mm kahur
- raketiheitjad: mürsu asemel tulistavad rakette
- Motoriseeritud suurtükid: suurtükiväetraktoritel veetavad või abijõuallikale (APU) paigaldatud
- Iseliikuvad ehk liikursuurtükid: masinatele paigaldatud tavaliselt kahurid, mortiirid või kahurhaubitsad
- Raudteesuurtükid: suurekaliibrilised relvad, mis on paigaldatud spetsiaalsetele raudteevagunitele
- Mereväesuurtükid: sõjalaevadele paigaldatud kahurid, mida kasutati kas teiste laevade vastu või maavägede toetuseks. Tavaliselt pika relvarauaga, madala trajektoori ja suure lennukiirusega mürskude tulistamiseks, mis arendati esialgselt välja otsetule andmiseks
- Rannikusuurtükid: fikseeritud positsioonidel relvad, mis on mõeldud mingi kindla piirkonna, tavaliselt ranniku kaitseks
Suurtükiväe tegevuse alused muuda
Suurtükiväe ülesanne on toetada lahinguüksuste tegevust kaudtulega.[1]
Suurtükiväe eesmärk on vaenlase elavjõu tegevuse neutraliseerimine ja tema kaitseorganite purustamine. Suurtükivägi püüab luua lahingus olukorra, milles teistel väeliikidel on võimalik minimaalsete kaotustega oma lahinguülesannet täita. Suurtükivägi tegutseb lahingus alati teiste väeliikidega lahutamatult koos.[11]
Suurtükiväe tugevused:
- suurtükiväe tule võimsus ja suur purustusjõud
- tule üleüldine täpsus
- tuleavamiskiirus
- tegutseb suurtel kaugustel ja suhteliselt laial rindel
- tule koondamise ja hajutamise võime
- tegutseb pea igasugusel maastikul
- suurtükiväetuli mõjub rusuvalt vaenuvägede meeleolule
- tegutseb edukalt õhuvaenlase vastu
- kiire positsioonivahetus väikeste paindlike tuleüksustega
- vaenlase suurtükiväesüsteemide avastamise ja mahasurumise võimekus
- topogeodeetiliste ja ballistiliste ettevalmistuste kiirus ning täpsus [11][12]
Suurtükiväe nõrkused:
- ei saa iseseisvalt lahingut lõpuotsuseni viia
- rännakul kaitseta
- tegevuse tagajärjed sõltuvad vaatluse võimalustest [11]
Suurtükivägi täidab tuleülesandeid vastavalt ette valmistatud tulepositsioonidelt. Tänapäeva suurtükiväe tegevuse juhtimine toimub integreeritud positsioneerimise, laskeandmete arvutuse ja edastamise süsteemi abil. Suurtükiväele edastavad tuletellimused tulejuhid, kes võivad kuuluda orgaaniliselt kas suurtükiväe enda või lahinguüksuste koosseisu, sõltuvalt antud riigi kaudtulesüsteemi iseärasustest. Eesti kaitseväes kuuluvad tulejuhtimisallüksused lahinguüksuse koosseisu.[12]
Suurtükiväe ülesanded
- Taktikalised ülesanded:
- lahingu alguses sundida kaugtulega vastast peatuma ja lahinguolukorda üle minema
- asuda võitlusse vaenlase suurtükiväega, kui see on võimalik
- toetada tulega oma jalaväe lähenemist vastasele
- valmistada tulega ette rünnakut
- rünnakut tulega toetada
- rünnakul ette tulevate takistustega võitlemine
- taganevat vaenlast tule ja liikumisega taga ajada
- kaitsta oma vägede taganemist
- võidelda õhuvaenlasega [11]
- Tehnilised ülesanded:
- millistele kohtadele vastase jalaväe positsioonidel tuld juhtida
- kuidas korraldada võitlust vaenlase suurtükiväega
- tule juhtimine ja koondamine vastase tuleallikate peale
- tõkete purustamine
- tule koondamiste, kontsentreerimiste ja tulerullide korraldamine
- tõkketuli kaitsmisel
- võitlus soomusmasinate vastu
- võitlus lennumasinate vastu
- vaenlase tagala tulistamise kavandamine [11]
Suurtükiväe liikuvus
Suurtükiväe liikuvus on oluline tegur ning see võiks olla võimalikult suur. Vahet tuleb teha taktikalise ja strateegilise liikuvuse vahel. Taktikaline liikuvus tähendab võimalust ühel ja samal lahinguväljal kergelt ühelt positsioonilt teisele üle minna. Strateegiline liikuvus seisneb liikumises ühelt lahinguväljalt teisele ehk suurtele kaugustele. Taktikaline liikuvus oleneb relvasüsteemide üldkaalust, strateegiline liikuvus rohkem liikumisvahenditest.[11]
Suurtükkide kasutus liigituse järgi
Kergeid suurtükke (kaliibriga 20–75 mm) kasutatakse vaenlase elavjõu, kuulipildujate, suurtükiväe, tankide ja soomukite vastu ning ka traattõkete purustamiseks. Samuti võib nendega kergeid kaitseehitisi hävitada. Kergeid haubitsaid kasutatakse kaevikute, blindaažide ja toetuspunktide purustamiseks, suurtükiväe vastu ja järskude kallakute tulistamiseks. Raskeid suurtükke kasutatakse suurtükiväe ja tähtsamate punktide vastu vaenlase tagalas, nagu staabid, suuremad koonduskohad, teede sõlmed, raudteejaamad, sillad. Raskeid haubitsaid kasutatakse suuremate kaitseehitiste ja tugevate blindaažide purustamiseks ning suurtükiväe vastu.[11]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Suurtükiväepataljon, Eesti Kaitseväe koduleht
- ↑ 2,0 2,1 Suurtükk, Eesti entsüklopeedia
- ↑ Christopher Bellamy. Oxford Companion to Military History: artillery, Oxford University Press, 2001.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Jeff Kinard. Artillery: An Illustrated History of it's Impact, Santa Barbara, California, 2007.
- ↑ Suurtükid Napoleoni sõdades, Tehnikamaailm
- ↑ 6,0 6,1 Oliver Frederick Gillilan Hogg. Artillery: its origin, heyday, and decline, Archon Books, 1970.
- ↑ Knox, MacGregor; Murray, Williamson. The Dynamics of Military Revolution, New York: Cambridge University Press, 2001.
- ↑ Perret, Brian. Against All Odds!: Dramatic Last Stand Actions, Cassell , 2000.
- ↑ Frank W. Sweet. The Evolution of Indirect Fire, Backintyme, 2000.
- ↑ Šotnar, Jiří; Carbol, Michal; Blaha, Martin. Modernization of artillery reconnaissance , INASE. Applied Mathematics, Computational Science and Engineering, 2014.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Suurtükivägi, tema otstarve, omadused ja ülesanded. Kindralstaabi VI osakonna väljaanne. Tallinn 1925 KVÜÕA muuseumi kodulehelt
- ↑ 12,0 12,1 Kaarel Mäesalu, Feliks Roodvee. Suurtükiväe ja miinipildujaüksuste tulejuhtimise juhend. Tapa Väljaõppekeskuse suurtükiväegrupp, 2007.
Välislingid muuda
- Eesti vanim lahinguolukorras suurtükk asub Kuressaares
- Eesti kaitseväes kasutatavad relvad
- Välisuurtüki kahurite relvasüsteemide ja laskemoona käsiraamat (inglise keeles)
- Erinevate suurtükkide kirjeldused ja taktikalis-tehnilised andmed (inglise keeles)
- Suurtükiväe-eeskiri. II osa, Raske suurtükivägi. Kaitsevägede Staabi VI osakond. 1935
- Suurtükiväe eeskiri. III osa, Soomusrongide suurtükivägi. Kaitsevägede Staabi VI osakond. 1934