Vikipeedia

Suursaar

Suursaar (ka Kotkasaar, Kõrgesaar; soome Suursaari, rootsi Hogland, vene Гогланд, Gogland) on Venemaale kuuluv saar Soome lahes, 180 km Peterburist läänes ja 120 km Viiburist edelas, kaugus Eesti rannikust 55 km ja Soome rannikust (Kotkast) 40 km.

Suursaar
Koordinaadid 60° 4′ N, 27° 0′ E
Pindala 21 km² Muuda Vikiandmetes
Pikkus 10,9 km Muuda Vikiandmetes
Laius 3 km Muuda Vikiandmetes
Kõrgeim koht
Lounatkorkia (176 m)
Kaart

Saare pindala on 21 km². Saar on kaljune ja lõuna suunas kõrgenev (erinevail andmeil 158 meetrist kuni 176 meetrini). Saare pikkus on 11 km, laius 1,5–3 km. Saar jääb halduslikult Leningradi oblasti Kingissepa rajooni. Veel 10–15 km edela poole jäävad Vimplisaared ja Ruuskari, mis on Kaliningradi piirkonda arvestamata kogu Venemaa põhiterritooriumi kõige läänepoolsemad punktid (pikkuskraad 26,680 E).

Ajalugu muuda

Vanimad kirjalikud teated Suursaare asustusest pärinevad 15. sajandist.[1] Suursaar oli asustatud soomlastega vähemalt 16. sajandist. Pärast Põhjasõda (1700-1721) jäi saar muu nn Vana-Soomega Tsaari-Venemaa võimu alla. Venemaa vallutas terve Soome ala 1809 ja kolm aastat hiljem ühendati Vana-Soome kui ka Suursaar Soome suurvürstiriigiga.

1788 toimus saare juures Suursaare merelahing Rootsi ja Venemaa laevastike vahel.

1856. aastal sõitis saare lähedal tormi tõttu karile kolmemastiline purjelaev Amerika, mis oli kaubalastiga teel Tallinna. Õnnetuses hukkus 130 meeskonnaliikmest 38 (4 ohvitseri ja 34 madrust), kes maeti saare kalmistule.[2]

1900. aastal toimus Suursaarelt Vene leiutaja Aleksandr Popovi juhtimisel maailma esimene praktilist kasu toonud raadio-seanss Kuutsalo kaudu Kotka ja Kroonlinnaga saare lõunakalda lähedal kaljudele sõitnud soomuslaeva General-admiral Apraksin päästetööde korraldamiseks. Selle sündmuse tähistamiseks on saarel obelisk.

Tartu rahuleping aastal 1920 kindlustas, et Suursaar kuulus Soomele. 1939. aasta sügis elas Suursaarel 772 inimest.[3] Saarel oli kaks küla – Suurküla ja Kiiskinküla. Inimesed elatusid põhiliselt kala- ja hülgepüügist. Makse maksti tava kohaselt soolasilkudes ja hülgerasvas. Saare meremehed said tööd kaubalaevadel ja lootsidena. Suursaare kaudu toimus ka kaubavedu Eesti ja Soome vahel.[1]

Suursaar II maailmasõja ajal muuda

 
Suursaar

Suurenenud sõjaohu tõttu evakueeriti Suursaarelt 1939. aasta oktoobris kõik 772 elanikku.[4]

Talvesõja alguses (1. detsembril 1939) pommitasid Nõukogude Liidu sõjalennukid Suursaart, misjärel otsustas väike 10-liikmeline soomlaste kaitsesalk saarelt lahkuda. Paari päeva pärast, 3.–4. detsembril hõivasid Nõukogude väed tühjaksjäänud saare. Talvesõja lõppedes jäi Suursaar rahulepingu järgi NSV Liidu kontrolli alla.

Jätkusõja puhkedes lahkusid Nõukogude üksused saarelt 1941. aasta detsembris, misjärel hõivasid saare omakorda Soome väed. Mõneks kuuks saarele jäänud soomlased lahkusid pärast venelaste rünnakut 1942. aasta jaanuaris. 26. märtsil tungisid soomlased üle Soome lahe jää õhuväe toel uuesti Suursaarele ning see vallutati raske lahinguga kahe päeva jooksul. Nõukogude armee kaotas langenute ja vangilangenutena 250, soomlased langenute ja haavatutena 170 sõdurit.[5]

Soome väljaastumisega Jätkusõjast septembris 1944 avas Nõukogude mereväele läbipääsu Soome lahele. Sakslased olid selleks ajaks taganenud Narva jõeni ja otsustasid Suursaare hõivamisega piirata NSV Liidu laevastiku tegevust Soome lahel. Operatsiooni Tanne Ost läbiviimine jäi täielikult Kriegsmarinele.[6] 14. septembril Tallinnast saabunud sakslased nõudsid soomlastelt saare üleandmist, keeldumisel asusid Saksa väed pärast keskööd rünnakule. Saarel hästi kindlustunud soomlasi toetasid õhust Nõukogude õhuväed. Operatsioon lõppes 15. septembril Saksa väegrupi täieliku lüüasaamisega – vangi langes 1231 (kellest 175 olid haavatud) ja hukkus 153 sakslast. Soomlaste kaotused olid 36 hukkunut, 67 haavatut ja 8 lahingus kadunud sõdurit.[7]

Moskvas sõlmitud Jätkusõja rahulepingu järgi loobus Soome Suursaarest, mis kinnistati ametlikult 1947. aasta Pariisi lepingutega. Praegu kuulub Suursaar Venemaale.

  •  
    Laevaõnnetus Suursaare juures 1674. aastal (Adam Oleariuse reisikirjelduse illustratsioon)
  •  
    "Kirik ja kellatorn Suursaarel, 24. august 1855" (autor: Briti admiral Edward Fanshawe)
  •  
    Madalikule sõitnud Vene soomuslaev Apraksin Suursaare all (1900)
  •  
    Struve geodeetilise kaare mõõdupunkt ("Punkt Z") Suursaarel

Ehitised muuda

Saarel on kaks tuletorni: 1904 valminud Lõunamajakas ja Põhjamajakas ning radarijaam laevade jälgimiseks, mitme allika järgi ka elektroonilise luure keskus. Oktoobris 2007 teatas Venemaa kavatsusest rajada Suursaarele lennujuhtimiskeskus ja võimas raadiolokatsioonijaam, väidetavalt vähendamaks Eesti ja Soome õhuruumi rikkumisi Venemaa lennukite poolt.

Nüüdisajal on saarel soomlaste Suurküla ja selle kalmistu varemed.

Geoloogiline ehitus muuda

Suursaare geoloogilise ehituse vastu on huvi tuntud juba üle 150 aasta. Esimesed arvestatavad ja üldjoontes siiani paikapidavad geoloogilised ülevaated on koostanud Ramsay (1892) ning Kranck (1929). Hiljem, pärast Teist maailmasõda, on saare geoloogilise kaardistamisega tegelenud ka Eesti geoloogid.

Suursaar on Eestile lähim koht, kus paljanduvad aluskorrakivimid. Saare geoloogilises arengus on olulist rolli mänginud tektoonilised liikumised, vulkanism ning hilisem kulutus. Suursaar on väga huvipakkuv oma geoloogilise ehituse äärmise mitmekesisuse poolest. Saare moodustab submeridionaalne aluskorra plokk, mis on tõenäoliselt ümbritsetud murrangutest. Saar koosneb kahest struktuursest korrusest. Alumise osa, mis paljandub saare lääneosas, moodustavad Svekofenni kompleksi tard- ja moondekivimid, ülemise aga postorogeensed vulkaniidid, peamiselt happelised kvartsporfüürid.

Struve kaar muuda

Saarel asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare kaks mõõdupunkti: "Mäkiinpäällys" (60° 4′ 27″ N, 26° 58′ 11″ E) ja "Punkt Z" (60° 5′ 10″ N, 26° 57′ 38″ E).

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Suursaar – unustatud pärl Soome lahes ja "Eesti rahva ennemuistsetes juttudes" maaleht.delfi.ee
  2. ↑ ""Последний рейс транспорта Америка"". www.opensea.ru (vene). Vaadatud 30.01.2012.
  3. ↑ Laskettu väkiluku joulukuun 31 p:nä 1939 seurakunnankirjojen ja siviilirekisterin mukaan, kunnittain. Lk 24. www.doria.fi
  4. ↑ Tuomikoski Pekka "Talvisota väestösiirrot", 2010, lk 71–75
  5. ↑ Juhani Haapala: "Suursaaren valtaus 27.–28.3.1942", 2004. Rannikon Puolustaja. Viitattu 21. maaliskuuta 2007.
  6. ↑ Kijanen, Kalervo (1968). Suomen Laivasto 1918–1968 II. Helsinki: Meriupseeriyhdistys/Otava. Lk 220.
  7. ↑ Lunde, Henrik O. (2011). "Finland's War of Choice: The Troubled German-Finnish Alliance in World War II". Lk 329–331 Newbury: Casemate Publishers. ISBN 978-1-61200-037-4.

Kirjandus muuda

  • Wilhelm Ramsay, Kertomus karttalehtiin N19 ja 20. Suursaari ja Tytärsaari, Helsingi 1892.
  • Eino Havas, Suursaari sanoin ja kuvin. Hämeenlinna: Arvi A. Karisto Osakeyhtiö, 1920.
  • Ernst Håkan Kranck, Hoglands berggrund. GFF, Stockholm 1929.
  • Mati Niin, Suursaare ja Suur-Tütarsaare aluskorra geoloogiast, kogumikus Soome lahe geoloogiast, Tallinn 1997, lk 25–31.

Välislingid muuda

  Suursaar – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Suursaar&oldid=6619924"